Ülo Mander protesteerib tselluloositehase osas: Marandi artikkel näitab piiratud teadmisi veesüsteemide ökoloogiast

EPL, 19.06.2018
Ülo Mander, Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor

Tundub, et hea kolleeg hüdrogeoloog Andres Marandi pole oma artikli tarvis (http://epl.delfi.ee/news/arvamus/tselluloositehas-saastab-muidugi-saastab-aga-mitte-nii-palju-et-koik-on-uurimisetagi-selge?id=82684769) vajalikku taustainfot uurinud. Ka piiratud ökoloogilise taustaharidusega argumenteerijad peaksid lõpuks süvenema veeökosüsteemide ökoloogiasse, mitte lähtuma pelgalt heitvete piirnormatiividena kasutatud kontsentratsioonidest. Andres Marandi opereerib numbritega, kuid ei arvesta heitvette sattuvate ainete kumuleeruvate ja koosmõjudega. Saasteainete mõju ökosüsteemile sõltub aga mitte ainult kontsentratsioonist, vaid ka ainete kogustest, mis ökosüsteemi heidetakse, ning ainete koosmõjudest.
Mõned lühikommentaarid.
1.     Emajõe ökoloogiline seisund on halb eelkõige põhjaelustiku väga halva seisukorra tõttu.
Emajõe seisundi halb hinne ei tulene mitte tavalistest veekvaliteedi näitajatest – lämmastikuühendite sisaldus, keemiline ja bioloogiline hapnikutarve, mis näitavad orgaaniliste ühendite sisaldust vees, ning fosforiühendid, millele sageli tähelepanu pööratakse –, vaid seisundit on halvaks hinnatud “tänu” jõe põhjaelustiku väga halvale seisundile, mis on pikaajalise saastumise tulemus. Emajõe saastumises etendavad olulist rolli raskemetallid. Need on jõkke sattunud juba varasemal ajal (Nõukogude Liidu Raadil asuv sõjaväelennuväli oma tohutu, aga väheuuritud saastega, ning pliisisaldusega bensiini kasutamine) ning  ladestunud Emajõe põhjasetetesse.
Raskemetallid ja tselluloosi tootmisel tekkivad kloorühendid (AOX) on ülitoksilised. Needki ained sadestuvad jõesetetesse ning võivad vooluga jõuda ka Peipsi järve, kus akumuleeruvad järvesetetesse. Mõlemal juhul on setted allikaks mürgiste ühendite sattumisel elusorganismidesse, kus nad toiduahelat pidi ka inimeseni jõuavad. Näiteks on enim saastunud taolised väärtuslikud röövkalad nagu haug, koha ja ahven.

2.     Fosforiühendid on ohtlikumad järvevees, põhjustades ladestudes järve kinnikasvamist, hapnikupuudust ja sinivetikate vohamist, mille tulemusel kalad surevad. Peipsi järve halb seisund juba praegu on tingitud kõigepealt kõrgest fosforisisaldusest, ehkki selle hinnangu taga on ka teised veekvaliteedi näitajad. Kavandatava tehase heitvette sattuv fosfor ei tee Peipsi järve seisundit kuidagi paremaks, ka suhteliselt väikestes kontsentratsioonides mitte, sest efekt on kumuleeruv.

3.      Vastuollu minek Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiviga, mis on Eestile seadusena kohustuslik. Veelkord rõhutan, et Euroopa veedirektiivi nõudeid parandada kõigi veekogude seisundit tasemeni “hea”, mille tähtajaks on 2027. aasta, ei ole võimalik kuidagi saavutada, kui vesikonda lisandub reostusallikas, mille rajamise ohtlikkust on ilmselt eeldanud ka arendajad. Miks muidu tehti ettepanek algatada erandkorras  riigi eriplaneering – meede, mis on seni olnud kasutusel riigi infrastruktuuride, raudteede, lennuväljade ja riigikaitseliste objektide tarvis, ning see võeti vastu kiirustades, ilma asukoha alternatiivide avaliku arutamiseta? Miks muidu on arendajate nõunik Juhan Ruut märkinud, et vajadusel tuleb taotleda Euroopa Komisjonilt eriluba, vältimaks kehtivaid nõudeid? Tagatipuks kuulutas Keskkonnaministeerium, kes peaks hea seisma Eesti keskkonna seisundi eest, juba 2017. a. mais, kohe pärast eriplaneeringu algatamist, välja huvitava riigihanke. Pealtnäha on eesmärgiks midagi nii süütut kui õigusliku analüüsi saamine Euroopa liidu veedirektiivi rakendamise kohta. Minu hinnagul uuriti aga sisuliselt Euroopa Liidu veedirektiivi nõuetest möödahiilimise võimalusi.
4.     Veekaitseline teema on kogu tehaseteema juures vaid jäämäe tipp, arvestades
·       kavandatava tehnoloogia moraalset vananemist: Kraft-tehnoloogiaga saadakse puidust kätte ca 45% tselluloosi, ligniin ja hemitselluloos lahustatakse nn mustaks leeliseks ja põletatakse ära, nimetades seda suurejooneliselt "roheliseks energiaks” – see ei ole meie puidu väärindamine, kui juba on teada oluliselt tõhusamaid ja keskkonnasõbralikumaid tehnoloogiaid. Nii suure toormevajadusega tehase rajamine sulgeks pikemaks ajaks võimalused innovaatiliste puidutehnoloogiate tulekuks Eestisse, sest ressurssi ei jaguks.
·       Lõuna-Eesti puiduressursside piiratust (3,3 miljonit tm puitu aastas ei ole Lõuna-Eesti puiduvarusid arvestades kuidagi teostatav). Asukohavaliku peaargumendiks on arendajatel aga algusest peale olnud toorme veokaugus tehasest.
·       Emajõe vooluhulga suurt perioodilist kõikumist, mis teeb madala veeseisu ajal tehase töö võimatuks,  põhjustades haisuhäiringuid, jne jne.
Kõige murettekitavam on siinkohal Eesti rahva lõhestamine kaheks vaidlevaks pooleks, kus näiliselt teaduslike argumentidega aetakse inimesed segadusse, nõudes uuringuid, mis oma eesmärgilt on aga mitte teaduslikud, vaid utilitaarsed, st eesmärgiks pole mitte teaduslik tõde, vaid tehase rajamine.  
Kogu seda asja on alustatud valest otsast, kasutades selleks riigi eriplaneeringut, mis võimaldab kohaliku kogukonna protestidest lihtsalt üle sõita. Kõige mõistlikum oleks eriplaneering lõpetada ja alustada kogu protsessi uuesti, tavalise planeeringu korras, põhjalikku eeltööd tehes ja kohalike kogukondadega konsulteerides, nagu on kombeks demokraatlikes riikides.

Loe lähemalt: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ulo-mander-protesteerib-tselluloositehase-osas-marandi-artikkel-naitab-piiratud-teadmisi-veesusteemide-okoloogiast?id=82700929

Tartu apelli töörühm: 6 levinud eksiväidet tselluloositehasest ja eriplaneeringust

ERR, 05.06.2018
ERR uudisteportaal avaldas 21. mail artikli "
Est-For Invest: Tartu apelli pöördumine põhineb valeväidetel". Saadame vastuseks omapoolse seisukoha käimasoleva eriplaneeringu protsessi kohta, kuna meile esitatud süüdistused on üsna tõsised.

Miks käib tselluloositehase ehitamise ümber juba mitmendat kuud vaidlus? Kas inimesed on tõesti "lihtsalt kõige vastu" ja eitavad igasugust arengut?

Lihtne vastus on: sest otsus suurtehase eriplaneering algatada võeti nii valitsuses kui ka riigikogus vastu kiirustades, jõudmata põhjalikult süüvida võimalikesse ökoloogilistesse ja sotsiaalmajanduslikesse probleemidesse. Tartu apelli töörühm tunnustab valitsust valmisoleku eest samm tagasi astuda ja tehtud otsus uuesti üle vaadata. See näitab riigimehelikkust ja hea valitsemistava järgmist.
Loe edasi:
www.err.ee/837131/tartu-apelli-tooruhm-6-levinud-eksivaidet-tselluloositehasest-ja-eriplaneeringust

Arutelud roheliste rattaretkel:
https://www.facebook.com/rattaretked/videos/1798574226832566/


Tselluloositehas ülikoolilinnas? Näiteid on vähe ja needki on halvad või võrreldamatud

Tiia Kõnnussaar, Tiina Georg    
(EPL-s 21.05.2018 avaldatud artikli täisversioon)                                                       

Kas tselluloositehased ülikoolilinnade lähistel on ikka tavapärane nähtus? Tartu külje alla kavandatava puidurafineerimistehase valguses uurisime asja lähemalt.
Ideejärgus tselluloositehase algatajad on teinud oma reklaammaterjalis ülevaate neist Euroopa linnadest, kus ülikool ja Kraft-tehnoloogial põhinev puidurafineerimistehas asuvad lähestikku. Koostajad toovad välja kaheksa linna, kus asuvad lähestikku tehas ja ülikool, püüdes näidata, et see on midagi tavapärast ja probleeme ei kaasne.
Olles asja lähemalt uurinud, tuleb tõdeda, et kahjuks on sellekohane teave reklaamlehes ja kodulehel esitatud ühekülgselt ja on seega eksitav.

Ülikoolilinna lähistel asuv tselluloositehas on harv nähtus
Euroopas on tuhandeid linnu, kus asub ülikool, kuid vaid kaheksa kõigist Euroopas asuvast paberi- või tselluloosivabrikuist asub mõne sellise linna läheduses. On ilmne, et kaheksa on siin väga väike number ning olukorda, kus tehas ja ülikoolilinn on lähestikku, püütakse Euroopas pigem vältida.
Kiire otsing näitas ka, et üks tehas EstFor Invest OÜ toodud kaheksast näitest ei kasuta tegelikult Kraft-tehnoloogiat. Gratkorni kommunikatsioonijuht kinnitas meile e-kirjas, et Gratkorni tehas Austrias ei kasutata Kraft-tehnoloogiat, seega pole Grazi ülikooli läheduses paiknev tehas Tartu lähistele plaanitavaga võrreldav.
Põhja-Euroopas ei leidu ühtegi näidet vanast, ajaloolisest  ülikoolilinnast, mille lähistele oleks rajatud Kraft-meetodit kasutav tselluloositehas. Euroopa Liidus on vaid kolm ülikoolilinna, Avignon, Zaragoza ning Lissabon, kus ülikool on juba varem olnud ja kuhu hiljem on rajatud Kraft-tselluloositehas. Kuid ka nendes linnades on tselluloositehas ülikoolilinna lähedale rajatud enam kui pool sajandit tagasi: Avignoni lähistele 1951, Lissaboni 1953, Zaragoza lähistele juba 1868.
1953 rajati Lissaboni lähistele Navigatori grupi Setúbali puidutöötlemistehas. See asub linnulennult 30 kilomeetri kaugusel Lissaboni ülikooli hoonetest. Ent, pangem tähele, Setúbali tööstuskompleksi tselluloositehas asub otse Atlandi ookeani ääres. On üsna meelevaldne kõrvutada ookeanituultele avatud mägisel maastikul paiknevat linna ja sellest 30 km kaugusel asuvat tehast Tartuga, mis asub Emajõe orus. Samuti ei saa reovee laskmist ookeani võrrelda reovee laskmisega ülikoolilinnast läbi voolavasse kehvas seisus jõkke, mis suubub minimaalse veevahetusega järve.

Kõik pole sugugi roosiline: tehastega on probleeme
EstFor Invest OÜ ei ole avalikus suhtluses välja toonud probleeme taoliste tehaste ja ülikoolilinnade kooslustes. Näiteks Hispaanias Zaragoza lähedase Torraspapeli tehase tõttu on linnaelanikud üle 30 aasta haisu käes kannatanud. Selle tehase kommunikatsioonispetsialisti sõnul hakati juba üle-eelmisel sajandil rajatud tehases Kraft-meetodit kasutama 1977. aastal. Hoolimata linnavalitsuse, kodanike ja keskkonnaorganisatsioonide survest pole probleemile lahendust leitud, kuigi tehase kinnitusel jääb hais piirnormide raamesse.
2011. aastal investeeris tehas keskkonnasaaste vähendamiseks kokku 23 miljonit eurot. 2014. aastaks pidi tänu sellele õhusaaste kahanema 83%, sealhulgas leevenema haisuhäiring ning vähenema Gállego jõe reostus. Kohalike elanike sõnutsi on hais aga sama tugev nagu enne, lisaks juhivad keskkonnakaitsjad tähelepanu Gállego jõe punakaspruunile värvusele. Saaste määr jäävat piirnormidesse.[i]  
Ebro jõgi, kuhu Torraspapeli tehase saasteained lõpuks jõuavad, on samas üks Pürenee poolsaare suuremaid jõgesid: selle vooluhulk on 426 m3/s ehk 12 korda suurem kui Emajõel. Ebro jõgi omakorda suubub Vahemerre, ent Emajõgi teadupärast Peipsi järve.  
EstFor Invest OÜ on näitena toonud ka Oulu kui ülikoolilinna, ent meenutagem, et Oulu on vana tööstuslinn, kus on ka terase-, mäe- ja muud keemiatehased. Ülikool rajati sinna alles hiljem: tselluloositehas rajati 1930ndatel aastatel, kuid ülikool alles 1958. Ka Oulu tselluloositehases esineb aeg-ajalt haisuprobleeme ja rikkeid, nii et 7 km kaugusel Oulu linnas on haisuhäiringuid.[ii]

Avignoni inimesed on mures
Ühena esimestest positiivsetest näidetest on EstFor Invest OÜ välja toonud Avignoni ülikooli Prantsusmaal. Tõepoolest, ülikool asub Tartu-suuruses ajaloolises linnas ning sellest paarikümne kilomeetri kaugusel asub Fibre Excellence puidutöötlemistehas.[iii] Tehas on asutatud möödunud sajandi keskpaigas ning ümber ehitatud 1981. aastal.[iv]
Paraku koguvad Fibre Excellence puidutöötlemistehase ümbruskonnas elavad inimesed praegu allkirju petitsioonile[v], millega nõutakse tehase saastele piiri panemist. Soovitakse analüüside läbipaistvust, õhukvaliteedi igapäevast kontrolli ning saaste vähendamist normide piiresse. Keskkonna­organisatsioonid, kohalikud elanikud ja arstid püüavad nende nõudmistega kaitsta laste ja lapseootel naiste ning üldisemalt kohalike elanike tervist. Petitsiooni koostajate hinnangul mõjutab tehase saaste Avignoni piirkonnas ligikaudu 90 000 inimest. Riigipoolne kontroll on avastanud arvukalt saastenormide ületamist. Tehase saasteained ärritavad nahka ja limaskesta, põhjustavad kroonilisi haigusi ning südame- ja hingamisteede ja neuroloogiliste patoloogiate süvenemist. Tehase saaste mõjutab kopse, verd ja lümfisüsteemi ning eriti ohustatud on lapsed, lapseootel naised ja vanemad inimesed.

Ka ajakirjandus on kriitiline
Olukorda on kajastanud ka üleriigiline meedia. Paar kuud tagasi avaldati uudis, et puidutöötlemistehas ei pea kinni saaste piirmääradest ning ignoreerib kõiki ettekirjutusi ja kaebusi. Ettevõte ei ole ära maksnud trahve ning ligikaudu aasta jooksul on neile tehtud kolm ettekirjutust.[vi] 2016. aastal tuvastati kontrolli käigus, et põletuskatelde tolmu heitkogus ületas sätestatud piirnormi 27 korda, kaadmiumi heitkogus 12 korda, raskemetallid 6 korda ja lämmastikoksiidid 3 korda. Piirkondlikust keskkonna-, planeerimis- ja ehitusametist saadetud kontroll pidas murettekitavaks, et tehasel ei ole ettekujutust probleemide tekkepõhjustest ning puuduvad tegevusplaanid nende lahendamiseks.[vii]

2017. aasta lõpus paigaldati tehase lähiümbrusesse andurid ning hakati regulaarselt mõõtma peente aineosakeste määra õhus. Leiti, et tehase lähedal asuva kooli juures oli aineosakeste määr kõrgem kui suuremates linnakeskustes.[viii] 2018. aasta märtsi keskpaigas on tehase veebilehele lisatud info[ix], et viimastel kuudel tehtud mõõtmiste põhjal on peente saasteosakeste heitkogus viidud nüüdseks ettenähtud piiridesse.
Jõevesi ja pinnavesi on samuti saastatud ning alates 2013. aastast vaidlustab ettevõte süstemaatiliselt tasusid, mis on tehasele määratud vastava ametiasutuse poolt. Maksmata trahvid küündivad 16 miljoni euroni. Tehases on toimunud tulekahjud aastatel 2009, 2012, 2016 ja 2017. Neist 2016. aasta põlengus laastas tuli 100 000 kuupmeetrit puitu ning 2017. aastal põles 1000 tonni puitmassi. Põlengute regulaarsus on seadnud kahtluse alla puidu ladustamise turvalisuse.

Mis see kõik meisse puutub?
Avinjoonlaste kaebused saaste ja haisu osas on suurenenud pärast seda, kui tehase võttis üle Indoneesia päritolu kontsern[x]. Hiljuti korraldatud avalikul koosolekul tõstatati probleem, et ettevõtte emafirma kasutab maksuskeeme, mille tulemusena ei maksta Prantsusmaal makse[xi].
Mis see kõik meisse puutub? Vastavalt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 10-le tuleb keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut taluda kolme tingimuse olemasolul: kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu; kui sellise huvi tagamiseks puudub mõistlik alternatiiv; kui keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed.
Kõik kolm tingimust peavad olema täidetud. Kas aga taolise tehase rajamiseks on ülekaalukas huvi, kui ligi 100 000 elanikuga Tartu linna volikogu on üksmeelselt väljendanud soovi tehase eriplaneering lõpetada? Kas tõesti puuduvad mõistlikud alternatiivid ühele laenurahadele üles ehitatud hiigeltehasele?
Kahjuks on ka nii, et juba realiseerunud ohu ehk teoks saanud olulise keskkonnahäiringu puhul kehtib talumiskohustus.

Eksitav info tekitab usaldamatust
Rohepesu ehk ökoeksitamine on keskkonnavaenuliku tegevuse üldsusele positiivsena esitamine, varjates läbi subjektiivsete liialduste toote või teenuse tegelikke omadusi, kirjutab Vikipeedia. Rohepesu on pigem petlik turundusvõte kui aus kommunikatsioon. Kahjuks on ka EstFor Invest OÜ tegevuses märgata rohepesu tundemärke: võimalikke probleeme eitatakse, infot esitatakse ühekülgselt, ajakirjanduses levitatav fotomaterjal esitleb tehast eskiisi kujul süütute ja pilkupüüdvate värviliste kuubikutena. Tehase suhtes kriitiliselt meelestatud kodanike väiteid on EstFor Invest OÜ kodulehel esitatud mõnel korral naeruvääristavas toonis või esitatakse vastustes mõneti osalist tõde.

Meenutagem ka, et tselluloositootmist esitletakse ülespuhutult kui Eesti majandust päästvat imevahendit. Tselluloositootmine Euroopas on üldiselt aga pigem langustrendis. Euroopa paberitööstuse konföderatsiooni (CEPI) 2015. a statistika kohaselt oli 2014. aastal Euroopas 159 tselluloositehast.[xii]See arv on järk-järgult vähenenud: 1991. aastal oli neid 296, st viimase 23 aastaga on tehaste arv peaaegu poole võrra vähenenud. Võrreldes 1991. aastaga on tselluloosi tootmismaht 2014. aastaks küll mõnevõrra kasvanud, aga 2000. aastaga võrreldes on see kahanenud 6,6% ja võrreldes 2005. aastaga, mil oli tootmismahu haripunkt, vähenenud ~13,6%.
Mihhail Lotman on oma blogis kirjutanud: „/../ millised on tehnoloogilised riskid? Kuidas on tehas kaitstud üleujutuste eest (tuletame meelde hiljutist keemiatehase plahvatust USAs, millel erinevalt Tartusse rajatavast tehasest oli kahekordne kaitse, kuid üleujutuse käigus lakkasid mõlemad töötamast)? Kuidas on see kaitstud tormide eest, nagu näiteks selliste eest, nagu orkaan Herwart, mis möllas praegu Saksamaal? Kuidas on see kaitstud teiste loodusõnnetuste eest, mis viimasel ajal on Euroopas sagenenud, kas kliima soojenemise või muude põhjuste tõttu? Kõik need küsimused on paraku vastuseta, asjalikku arutelu asemel näeme vaid ülistuslaule moodsale ja progressiivsele tehnoloogiale.“ (Postimees, 22. jaanuar 2018).

Valitsuse, riigikogu ning kutsutud ja seatud ministeeriumide kohustus on riskidele väga tõsist tähelepanu pöörata. Nende üle ausalt ja avatult diskuteerida ning, veel enam, riskidega ka arvestada. Seni on suhtumine paraku olnud ülevoolavalt ja naiivselt optimistlik.
Ülikoolilinna olemasolu – ja mitte kõik linnad, kus on ülikool, pole ülikoolilinnad! – on ühe väikerahva jaoks saatuse kingitus, mida ei tohiks kergekäeliselt pillata.

Autorid tänavad Tartu Ülikooli teadureid, kes vabatahtlikena aitasid koguda informatsiooni tehaste ja ülikoolilinnade kohta.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/tselluloositehas-ulikoolilinnas-naiteid-on-vahe-ja-needki-on-halvad-voi-vorreldamatud?id=82170209
[i] https://www.heraldo.es/noticias/aragon/zaragoza_provincia/zaragoza/2014/07/24/la_montananesa_reduce_sus_niveles_contaminacion_frente_escepticismo_vecinos_ecologistas_300710_301.html
[ii] http://www.kaleva.fi/uutiset/oulu/sellutehdas-pollaytti-ilmoille-kitkerat-hajut-oulussa/728188/,   http://www.kaleva.fi/uutiset/oulu/sellutehdas-kiusasi-hajullaan-oulussa/171557/
[iii] https://majandus24.postimees.ee/4445859/kaart-miljarditehase-rajajad-euroopas-asuvad-mitmed-tselluloositehased-ulikoolilinnade-lahedal
[iv] http://www.fibre-excellence.fr/fibre-excellence-tarascon.php
[v] https://www.change.org/p/halte-a-la-pollution-sans-limites-de-fibre-excellence-tarascon
[vi] http://www.europe1.fr/societe/dans-les-bouches-du-rhone-cette-usine-de-papier-pollue-en-toute-impunite-3581585
[vii] https://reporterre.net/L-incomprehensible-soutien-de-Hulot-a-la-tres-polluante-papeterie-de-Tarascon
[viii] https://reporterre.net/L-incomprehensible-soutien-de-Hulot-a-la-tres-polluante-papeterie-de-Tarascon
[ix] http://www.fibre-excellence.fr/pdf/Fibre-Excellence-conclusion-CSS-N3-1.pdf
[x] https://www.consoglobe.com/usine-papier-pollution-tarascon-cg
[xi] https://france3-regions.francetvinfo.fr/provence-alpes-cote-d-azur/bouches-du-rhone/tarascon/tarascon-reunion-publique-pollution-autour-usine-fibre-excellence-1441141.html
[xii] http://www.cepi.org/system/files/public/documents/publications/statistics/2015/Key%20Statistics%202014%20FINAL.pdf 

Pildid ja videod: Emajõe ketis osales hinnanguliselt üle 4500 inimese

Raimu Hanson, Kadri Kuulpak Tartu Postimees, 19. mai 2018 

Tartu kesklinna on kogunud tuhandeid ja tuhandeid inimesi. Nad on tulnud kaitsma Emajõe puhtust ning toetama linnavolikogu ja seitsme Tartumaa valla volikogu otsust nõuda Emajõe lähedale kavandatava tselluloositehase eriplaneeringu lõpetamist. Üksteise kõrval seisvatest inimestest on moodustunud paarikümneks minutiks kett, mis ulatub Võidu sillast Kroonuaia sillani.
https://tartu.postimees.ee/4491013/pildid-ja-videod-emajoe-ketis-osales-hinnanguliselt-ule-4500-inimese

Homme tuleb inimkett Emajõe kaitseks, eile kaebas Tartu riigi kohtusse, sajad allkirjastavad uut apelli


Jüri Saar, Tartu Postimees 18.05.2018
Kas inimkett Emajõe toetuseks ulatub homme Vabadussillast Võidu sillani, nagu korraldajad plaaninud või veelgi kaugemale, on praegu võimatu ennustada. Tartlaste vastuseis Est-For Investi kavandatavale puidurafineerimistehasele Emajõe vesikonnas ja selle rajamiseks algatatud eriplaneeringule on endiselt laialdane.
Toetuskontserdi Emajõe kaitseks annavad homme Atlantise ees laeval mitmed nimekad Eesti artistid. Inimketi korraldajaid esindav Paul Volmer ütles, et nemad on inimketi puhuks tellinud suure plakati «Emajõe ilu hoieldes», aga plakateid ja loosungeid on valmis ja valmistamisel teisigi.

Uus apell

Üht näitas eile Kaarsilla juures tselluloositehase kavandamise viisi kritiseerinud Tartu apelli töörühma liige Tiia Kõnnussaar. Kümneliikmeline töörühm jõudis üleeile õhtul kokkuleppele Tartu apell 2 lõplikus sõnastuses ja juba eile hommikuks oli sellele kogunenud ligi viissada toetusavaldust.

"Asjade senine käik on meie töörühma väga murelikuks teinud, sest Tartu linn ja seitse Tartumaa omavalitsust on selge sõnaga väljendanud, et nii suure tselluloositehase ehitamine Tartu piirkonda ei ole soovitav ega vastuvõetav. Aga sellest hoolimata on protsess edasi läinud,» ütles Kõnnussaar. «Meie töörühma teadlased on käinud keskkonnaministri jutul, ka riigihalduse ministri jutul, vastuseks oleme saanud, et tuleb ikka edasi uurida ja midagi pole justkui teha."
Selles olukorras, kus «õigustatud vastuhääled ei jõua kuhugi», otsustas töörühm tehase teemale veel kord tähelepanu tõmmata. Seejuures on Emajõe inimkett ja Tartu apell 2 täiesti eraldiseisvad algatused.
«Käisime õiguskantsleri jutul ja tulime sealt üsna pettununa ära, sest õiguskantsler soovitas meil kohtusse pöörduda,» ütles Kõnnussaar. «Minu arust on väga halb, kui kodanikud peavad oma riigi vastu kohtusse minema. Parem oleks neid asju ajada kuidagi teistmoodi. See teema kõnetab inimesi, nad on selle pärast väga mures. Tartu kandi rahvas on mitu kuud suure emotsionaalse pinge all, ei ole kõige parem inimeste loova energia kasutamise meetod, kui nad peavad millegi vastu võitlema, et oma kodu kaitsta.»

Tartu.postimees.ee/4490267/homme-tuleb-inimkett-emajoe-kaitseks-eile-kaebas-tartu-riigi-kohtusse-sajad-allkirjastavad-uut-apelli



Margit Sutrop esitas vastulause Jaak Aaviksoole
ERR, 19.03.2018

Emotsionaalseks läks arutelu tselluloositehase üle alles siis, kui ühele poolele hakkas tunduma, et võim ja PR sõidavad vastutustundlikest teadlastest üle, leiab professor Margit Sutrop vastulauses Jaak Aaviksoole. Vastuseks Tallinna Tehnikaülikooli rektori Jaak Aaviksoo murelikule avaldusele ERR-i uudisteportaalis (16.03.), et Tartu Ülikool on täna peata ja puidurafineerimistehase debatt on väljunud kontrolli alt, kinnitan, et muretsemiseks pole põhjust. Tartu Ülikool ei ole täna juhita. Kadunud Volli Kalm moodustas hea rektoraadi, kes eesotsas rektori kohusetäitja Tõnu Lehtsaarega juhib Tartu Ülikooli kindlalt valitud kursil.

Meenutan austatud kolleegile, et Tartu Ülikooli juhtimise aluseks on kuus kokkulepitud väärtust, eriti akadeemilist vabadust peetakse meie ülikoolis väga hinnas.

TÜ-le ei sobi autoritaarne juhtimisstiil

Läinud aasta detsembris, kui kolme ülikooli rektorid kirjutasid alla kokkuleppele (21.11.17), et ülikoolid tagavad suurprojekti, näiteks puidurafineerimistehase rajamise kohta koordineeritud arvamuse, juhtisid just Tartu Ülikooli teadlased tähelepanu, et see ei lähe kokku akadeemilise vabaduse printsiibiga. Osutasin rektorite leppe ilmumise järel (PM, 12.12.17) tähelepanu sellele, et "kuna selliste projektide puhul on peale eri valdkondade eksperditeadmisele vaja kaaluda ka väärtusi, nagu majanduskasv, tervis ja loodus, siis ei ole selge, kes ja kuidas selle valiku ülikooli(de)le teeb."

Jaak Aaviksoo hiljutine avaldus annab nüüd aimu, mida tookord mõeldi – ülikoolides peab selle valiku tegema rektor. Tartu Ülikoolile selline juhtimisstiil ei sobi, siin valitseb vaba akadeemiline vaim. Rektorite lubadus, et "ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti", tekitas Tartu Ülikoolis palju pahameelt ja teadlased protestisid häälekalt suukorvistamise vastu.

Mida ütleb hea teadustava?

Rektorid viitasid oma avalduses ka hea teadustava punktile 4.4.3, kus on kirjas, et teadlased peavad avalikkuse ees esinedes osutama selgelt, kas nad esindavad oma isiklikke seisukohti või teadusasutuse ametlikke seisukohti, ent jätsid tähelepanuta, et selle punktiga ei kitsendata teadlase õigusi esitada oma ekspertarvamust. Lisaks märgib hea teadustava eelmine punkt (4.4.2), et teadlane esineb eksperdina vaid küsimustes, milles ta saab toetuda teaduslikule teadmisele ja oma teadustööle, tehes vahet isiklikul arvamusel ning eksperthinnangul. See, et teadlasel on moraalne kohustus oma eksperditeadmisi ühiskonnaga jagada, tuleneb hea teadustava alusväärtustest, mis on vabadus, vastutus, ausus ja objektiivsus, austus ja hoolivus, õiglus, avatus ja koostöö (Loe lisaks).

Eesti hea teadustava ühe koostajana võin kinnitada, et Eesti ülikoole ja teadusasutusi haaranud hea teadustava aruteludel ja kooskõlastusringil peeti akadeemilist vabadust ja vastutust väga oluliseks. 1. novembril 2017 hea teadustava kokkuleppega liitudes kinnitasid 21 teadusasutust, et nad austavad teaduse alusväärtusi ja tegevuspõhimõtteid, mis on kirjas "Hea teadustava" tekstis. Selle leppe allkirjastas Tallinna Tehnikaülikooli nimel ka rektor Jaak Aaviksoo.

Teadlane hoidub looduse kahjustamisest

Vastutuse kohta öeldakse seal, et teadlane "hoidub inimeste, ühiskonna ja looduse kahjustamisest ning teavitab avalikkust võimalikest ohtudest". Hea teadustava väärtusi avatakse veelgi täpsemalt ühes hea teadustava raamdokumendi lisas: vastutus tähendab, et teadlane vastutab oma teadustöö tulemuste eest ning kaalub uute teadmiste võimalikku ühiskondlikku kasu ja kahju ka siis, kui uue teadmise võimalikud rakendused või soovimatud mõjud pole kindlalt teada või neid on raske hinnata. Teadlane hindab sellisel juhul võimalikke mõjusid objektiivselt, ei varja olulist teavet teadustöö kohta ja teavitab avalikkust võimalikest ohtudest."

Niisiis võib öelda, et Tartu Ülikooli teadlased, kes juhivad avalikkuse tähelepanu Est-Fori planeeritava puidurafineerimistehase rajamisega kaasnevatele keskkonnaohtudele, käituvad eetiliselt, sest järgivad head teadustava.

Miks debatt läheb emotsionaalseks?

Juba Eesti Teaduste Akadeemia moodustatud komisjoni raportis "Eesti puidukeemia perspektiivid", kus hinnatakse puidurafineerimistehase rajamise võimalikke mõjusid majandusele, raiemahtudele ja keskkonnale, juhtis professor Ülo Mander puidukeemiatehase keskkonnamõjusid hinnates tähelepanu sellele, et "eeskätt veekvaliteedist ning Emajõe ja Peipsi kui Eesti seisukohalt oluliste mageveekogude seisundist lähtudes ei sobi Tartu piirkond kavandatava puidukeemiatehase asukohaks. Eelmise keskkonnaministri kirja alusel on selline veto juba seatud Pärnu jõgikonnale kui rohkete Natura-aladega piirkonnale." (Loe lisaks).

Jälgides puidurafineerimistehase ümber toimuvaid debatte, võib öelda, et emotsionaalseks läks arutelu alles siis, kui ühele poolele hakkas tunduma, et võim ja PR sõidavad vastutustundlikest teadlastest üle, võttes appi demagoogiavõtted, pisendades ja naeruvääristades keskkonnateadlaste argumente, kes rõhutavad Emajõe ja Peipsi vesikonda planeeritava puidurafineerimistehasega kaasnevaid keskkonnariske.

Demagoogiahõnguline on ka Jaak Aaviksoo avaldus, et Tartu Ülikooli teadlased, kes argumenteerisid tehase vastu, lähtuvad kodanikupositsioonist ja poliitilistest eelistustest, mitte teaduslikust ekspertsusest, aga tema ise tartlasena jätab oma hoiaku tehase suhtes enda teada.

Ühelt poolt on mõistetav, et selliste suurte projektide nagu puidurafineerimistehase või Rail Balticu rajamise puhul põrkuvad erinevad huvid ja väärtused: majanduskasv, investorite tulu, metsaomanike tulu, töökohad, inimeste tervis, loodus- ja elukeskkond jne. Teisalt ei tehta demokraatlikus riigis planeerimise otsuseid lähtuvalt sellest, millise huvigrupi hääl kõlab kõvemini. Planeerimise eetika järgi peab planeerimine teenima avalikku huvi; leidma tasakaalu avaliku huvi ja erinevate erahuvide vahel ja aitama kaasa kogukondade elu kvaliteedi tõusule, mõeldes läbi, mis tagajärjed on tehtavatel otsustel looduslikule ja elukeskkonnale. Planeerijad peavad võtma arvesse erinevaid kaalutlusi (majandus, esteetika, tervis, elu kvaliteet, turvalisus, õiglus, efektiivsus, loodusliku ja kultuurilise pärandi säilitamine jpm).

On väga kahetsusväärne, et Eestile oluliste projektide nagu puidurafineerimistehase rajamine või Rail Balticu planeerimine ei ole lähtunud sellest, et oluline on leida tasakaal avaliku huvi ja erinevate erahuvide vahel ning et eesmärgiks on leida lahendus, mis ei sunniks ühtki olulist väärtust ohverdama.

Kaasamise hea tava ütleb, et otsuste legitiimsus tuleb välja teenida. Komplekssete küsimuste otsustamisse tuleb kaasata eri vaatenurki pakkuvad osalejad (nii eksperdid kui ka ühiskonna eri huve ja valdkondi esindavad inimesed). Jah, on tõsi, et ka eksperdid juhinduvad ekspertarvamuse andmisel lisaks teadmistele ka oma väärtushoiakutest, nad valdavad üksnes piiratud hulgal informatsiooni ja võivad olla ekslikud. Seetõttu on hea kasutada mitut erinevat eksperti. Kõige olulisem on seejuures jälgida, et ekspert oleks võimalikult erapooletu ja ta väldiks huvide konflikti. Hea kaasamine on keeruline, ajamahukas ja kallis, aga vaidlemine ja protsessimine võib võtta rohkemgi aega ja rumalate otsuste eest maksab ühiskond väga kõrget hinda. Ülikoolide roll on vahendada erinevate ekspertide (teinekord ka vastakaid) arvamusi ja näidata eeskuju kaalutletud otsuste ning viisaka arvamuskultuuri kujundamisel.

Tartu Ülikooli teadlased ongi puidurafineerimistehase rajamise üle toimuvates debattides just niimoodi toiminud.

https:// www.err.ee/690601/margit-sutrop-esitas-vastulause-jaak-aaviksoole

Tartu volikogu ühehäälne otsus plaanitava tselluloositehase kohta:
riiklik eriplaneering tuleb lõpetada

Ligi seitse tundi väldanud Tartu linnavolikogu erakorralise istungi lõpetuseks võeti vastu deklaratsioon selle kohta, et linna külje alla kavandatava puidurafineerimistehase riikliku eriplaneeringu koostamise menetlus tuleb lõpetada.

Deklaratsioonis seisab:

  • Arvestades, et Vabariigi Valitsus algatas 12. mail 2017. a riigi eriplaneeringu puidurafineerimistehase kavandamiseks Viljandi ja Tartu maakonda,

  • riigi eriplaneeringuga kavandatava puidurafineerimistehase poolt potentsiaalselt keskkonda juhitavate saasteainete kogus on isegi keskkonnanormatiivide järgimisel ja parima võimaliku tehnoloogia (PVT) kasutamisel erakordselt suur;
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu veepoliitika raamdirektiivist tulenev veekaitse põhieesmärk on kõikide vete hea seisundi saavutamine aastaks 2015. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks peavad riigid rakendama valgalapõhise veemajanduse põhimõtteid, moodustama veemajanduse korraldamiseks vesikonnad ning koostama igale vesikonnale veemajanduskavad. Eesti Vabariik ei ole senini Emajõe ja Peipsi järve osas raamdirektiivi  eesmärki saavutanud. Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavas on püstitatud eesmärk jõuda Emajõe ja Peipsi järve hea seisundini aastaks 2027. Puidurafineerimistehase rajamine töötab vastu veemajanduskavas püstitatud eesmärkide saavutamisele ja on meie hinnangul käsitletav keskkonnaohuna, mille tekkimist tuleb keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kohaselt vältida;
  • puidurafineerimistehase Tartu maakonda kavandamine on vastuolus Tartu maakonna ja Tartu linna arengudokumentidega ning era- ja avaliku sektori poolt nimetatud  arengudokumentidest lähtuvalt tehtud investeeringutega;
  • riigi eriplaneeringu koostamise senine menetlus ei ole meie hinnangul kooskõlas planeerimisseadusega ja rikub põhiseadusest tulenevat kohaliku omavalitsuse autonoomiat;
  • riigi eriplaneeringu algatamine, eriplaneeringu koostamise finantseerimise põhimõtete muutmine ja eriplaneeringu lähteseisukohtade ja mõjude hindamise väljatöötamise kavatsuse ettevalmistamine ei ole meie hinnangul toimunud läbipaistvalt ja kaasavalt,
  • on meie hinnangul ilmnenud asjaolud, mis oleksid pidanud välistama riigi eriplaneeringu koostamise algatamise. Seniste menetlustoimingute õigusvastasuse ja küsitavuse tõttu on välistatud riigi eriplaneeringu elluviimine tulevikus ning eriplaneeringu koostamise menetlus tuleb lõpetada.

Vastu võetud Tartu Linnavolikogu istungil 7. märtsil 2018.
Avalduse poolt hääletas 33 volikogu liiget, vastuhääli ei olnud.
https://tartu.postimees.ee/4432573/tartu-volikogu-uhehaalne-otsus-plaanitava-tselluloositehase-kohta-riiklik-eriplaneering-tuleb-lopetada


Milleks uurida tselluloositehase mõju erinevust Kärknas või Vorbusel?
Jarno Laur, Postimees 12.03.2018

Tartu volikogu otsust nõuda riigi eriplaneeringu protsessi lõpetamist tõrjus vastutavate ministrite ja arendajate ühisrinne väitega, et enne uuringuid ei ole teada, kas nimetatud tehases üldse on negatiivset mõju looduskeskkonnale ja Tartule. Iseenesest võiks ju selle lähenemisega nõustuda, kuid ettevaatlikuks teeb see, et tegu pole tavapärase planeeringuga.

Kahtlusi süvendab see, et planeeringuprotsessis on algusest saati edasi liigutud pooltõdede ja valega. Nii väidab riigihalduse minister Jaak Aab, et «hetkel ei ole langetatud ühtegi otsust, mis määraks, kas ja kuhu kavandatav tselluloositehas üldse tuleb». Tartu volikogu ees öeldi, et tehase asukoht selgitatakse välja mingi erilise uurimismetoodikaga alles 2019. aasta suveks.

See ei saa siiski olla ühe Eesti geograafiat tundva pragmaatilise inimese, kelleks ma minister Aabi pean, siiras jutt. Nimelt piiritleb valitsuse otsus ära tehase asukoha otsimise kriteeriumid. Ja neid ei ole just palju: kogu otsinguala on piiritletud Viljandi ja Tartu maakonnaga, lisaks veel Suur-Emajõe lähedus ja juurdepääsutaristu ehk maanteed ja raudtee.

Pilk kaardile ütleb, et Viljandi maakonnas on Suur-Emajõe ääres vaid Meleski raba, mis pole teab mis kindel pinnas tehase rajamiseks, pealegi pole sinna sohu seni ka raudteed tehtud. Seetõttu jääb mulje, et Viljandi maakond on jäetud planeeringupiirkonda vaid selleks, et põhjendada eriplaneeringu menetluse valikut.

Tartumaalgi on võimalike asukohtade ring ahtake, sest Emajõgi ja raudtee lõikuvad vaid ühes kohas. Vaata, kuidas tahad, see on Vorbuse/Kärkna. See, et Vorbuse ja Kärkna oleksid arendajaile justkui alternatiivsed valikud, mida uurida ja võrrelda, on jällegi asi, mis tavamõistusele ei allu, sest mõjude seisukohalt on tegu sama kohaga, olgugi jõe eri kaldal.

Terve mõistus ja ajalooline kogemus paigutab selliseid objekte mujal maailmas linnast allavoolu. Paraku on häda selles, et raudtee ja Emajõgi jäävad mujal teineteisest üpris kaugele ning tegelikult on ka maanteesildu, mida mööda peaks tehase liiklusvoog kulgema, selles piirkonnas väga napilt. Juttu Reolast kui võimalikust asukohast ei maksa tõsiselt võtta, sest raudtee ja maantee kõrval puudub seal piisav hulk vett, kuivõrd Porijõgi enamiku aastast oma nime igati väärib.

Üpris lihtne analüüs näitab seega, et asukoha valikut teha ei ole võimalik, sest valikuid antud lähtetingimuste järgi on üks. Juba enne algatamist heideti kõrvale sisuliselt kõik muud võimalused, välistades asukoha kaalumise alast Pärnu, Jõgeva ja Põlva maakonna, rääkimata Narva jõe piirkonnast. See toimus kusjuures mitte aastatepikkuse uuringu, vaid ministrite kooskõlastusringi käigus.

Edasine jutt asukoha valiku tarbeks tehtavaist põhjalikest uuringutest on sisuliselt maskeering, arendajad on plaanide seadmisel lähtunud sama hästi kui ühest kohast, kusjuures ainuke vahe Vorbuse ja Kärkna vahel on nende halduslik kuuluvus.

Aga sellest, kas tehas asub ühel või teisel kaldal, kas Tartu linnas Vorbusel või Tartu vallas Kärknas, sisulist vahet ei ole. Mõju loodusele, jõele, linnale, ülikoolidele, transpordile ja ilmselt ka kõigele muule on sama. Selleks pole vaja kallist uuringuressurssi ja teadlaste töötunde kulutada. Kui pole vaja just aega võita, et viia planeering järgmisse, tagasipööramist välistavasse faasi.

Tartu linnapiirkonna omavalitsuste – Tartu linna ning Tartu, Luunja, Kambja ja Kastre valla, aga ilmselt kogu Tartu maakonna – huvid selles planeeringumenetluses on samad. Jagame ühtset elukeskkonda, meie piirkonna defineerivad ülikoolid ja nendest lähtuv teadmispõhine majandus.

Et välistada olukord, kus järgmise aasta jooksul planeeringumenetluse käigus manipuleeritakse tehase asukohaga eri omavalitsusi, teen Tartumaa omavalitsustele ettepaneku tegutseda eriplaneeringu protsessis ühiselt ning keelduda pakutud mängust, kus hakkame Bornhöhe Tatika ja Vesipruuli kombel tehast kui Pontu laipa üle aia üksteisele loopima.

Riigi eriplaneeringu protseduur on tõepoolest loodud olema n-ö tulemuslik. Mäletatavasti kavandati see planeeringuliik just eriti tähtsate riiklike objektide rajamiseks, mis kippusid alatasa kohalike protestide või tülika protseduuri tõttu venima. Ehk nagu ütles Tartu volikogu kuluaaris üks Eesti planeerimisguru: see on menetlus, kus järgmise ukse avanedes eelmine sulgub ja linki sel seespool pole. Ehk iga järgmine samm viib paratamatult lähemale olukorrale, kus tagasipöördumine nullseisu muutub võimatuks.

On loogiline, et riik, mille sõjaväel on vaja harjutusplatse ja laskepolügoone või mis kavandab energia tarnekindluse suurendamiseks rajada suuri elektri- või gaasivõrke, loob planeeringumenetluse, kus üldised riiklikud huvid kohaliku otsustuse üle prevaleerivad. See on legitiimne ja tõhus, kuid selle menetluse kasutamine peab olema ka samavõrra harv ja eriliselt põhjendatud.as erafirma soov rajada tehas või ka valitsuse soov väärindada puitu senisest enam ja kasvatada seeläbi riigi konkurentsivõimet on võrreldav riiklike huvidega, milleks eriplaneeringu võimalus esialgu loodi? Ma julgen selles sügavalt kahelda.

https://leht.postimees.ee/4435985/milleks-uurida-tselluloositehase-moju-erinevust-karknas-voi-vorbusel

Tartus puhkes miljarditehase vastu protestitorm

Jüri Saar, Tartu Postimees 07.03

Ülikoolilinnast ei pea saama haisev tselluloosilinn, on juhtmõte viimastel kuudel Tartus käinud arutelul Est-For Investi kavandatava puidurafineerimistehase, lihtsamalt öeldes tselluloositehase, uhkemalt nimetades miljarditehase asjus. Täna kulmineerub vaidlus linnavolikogu erakorralisel istungil, kuhu peale investorite on palutud kaks ministrit (Jaak Aab ja Siim Kiisler) ning nimekaid teadlasi (Urmas Varblane, Tarmo Soomere, Ülo Mander, Erik Puura). Eeskätt on see võimalus auväärses seltskonnas üle korrata senigi avaldatud mõtteid, kuid vaevalt on loota meelemuutust.
Est-For Investi juhatuse liikmed Margus Kohava ja Aadu Polli on korduvalt saanud selgitada, et uus tehas, mis kasutaks aastas umbes 3,3 miljonit kuupmeetrit paberi- ja hakkepuitu, mida müüakse praegu väärindamata kujul Skandinaaviasse üle kahe korra enam, võimaldaks Tartu kanti luua 200 töökohta, annaks lisatulu metsaomanikele ja võiks kaudselt luua piirkonda veel kuni 700 töökohta.

Moodne, aga ikka haiseb
Ilusale tulevikupildile siginesid aga plekid, kui keskkonnateadlane Erik Puura osutas, et tänapäevase ja keskkonnasõbraliku tehase näiteks pakutud uus tselluloositehas Soomes Äänekoskis on oma ümbrust korduvalt haisutanud ja probleeme on sellega muidki.
Teine keskkonnateadlane, Tartu Ülikooli professor Ülo Mander ütles aga, et kavandatav suurtehas hakkab paratamatult saatma Emajõkke fosforireostust, mis on eriti ohtlik Peipsi järve tervisele. Nii satub ohtu eesmärk parandada nende veekogude seisundit praeguselt hindelt «halb» hindele «hea», nagu seab ülesandeks Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava.
Loe edasi:
https://leht.postimees.ee/4431253/tartus-puhkes-miljarditehase-vastu-protestitorm

Lauristin: tselluloositehase eriplaneeringu tühistamises valitseb konsensus
ERR, 06.03.2018
Tartu sotsiaaldemokraatide juhatuse liige Marju Lauristin ütles kolmapäevase erakorralise linnavolikogu istungi eel, et ülikoolilinna fraktsioonide ühine seisukoht on, et tselluloositehase riiklik eriplaneering tuleb lõpetada ning alustada uut.
Lauristini sõnul teeb talle heameelt, et seda seisukohta toetab ka sotsiaaldemokraatide keskjuhatus, kus sel teemal olevat olnud tuline vaidlus.
"Saime oma erakonna toetuse. Kui Tartu selle otsuse teeb, olen kindel, et meie ministrid valitsuses mõistavad otsuse tagamaid ja aitavad sellele kaasa, et eriplaneeringut tuleks muuta," ütles Lauristin ERR-ile.
"Ega teda tegelikult muuta ei saa. See tuleks tühistada ja uuesti teha, seepärast, et praegu on ta seadnud juba kõik kohapiirangud ja probleemid ise tekitanud," lisas ta.

Loe edasi: https://www.err.ee/687839/lauristin-tselluloositehase-eriplaneeringu-tuhistamises-valitseb-konsensus

Tartlaste vastuseis tselluloositehasele võib viia kohtuvaidlusteni
Tanel Saarmann, Ärileht.ee, 07.03.2018

Planeeritav tselluloositehas ajas tartlased keema. N-ö Tartu apelli allkirjastasid tuhanded inimesed, kes nõuavad eriplaneeringu katkestamist.

Tartu lähedale Emajõe äärde planeeritav tselluloositehas on tekitanud kirgi hetkest, kui selle loojad plaaniga avalikkuse ette tulid. Ajaga on vastuseis läinud üha suuremaks. Keskkonnaspetsialistid ja -aktivistid on veendunud, et tehas kahjustab nii meie metsi kui ka loodust, eriti Emajõge. Hais vähendab kinnisvarahindu ja elukvaliteeti. Kõik see on kulmineerunud sellega, et üle 7000 tartlase on andnud allkirja n-ö Tartu apellile, millega nõutakse, et riik peataks algatatud eriplaneeringu jakogu protsessi alustataks uuesti.

Algatajad lõid võimsa seose Balti apelliga, märgukirjaga, millega nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist. See oli 1979. aastal. 

Tartu apellis, mida arutatakse täna Tartu linnavolikogu erakorralisel istungil, on kirjas, et algatajad ei ole tehase rajamise vastu, aga neile ei meeldi seniste otsuste tegemise kiirus, läbipaistmatus ja see, et Tartu inimestega ei ole arvestatud. Apelli töörühma kuuluvad Tartu linnakodanikud ning Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli teadlased. Nende sõnul peab linnal olema oma tuleviku kohta vetoõigus.

Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna juht Tiit Oidjärv ütles, et valitsus algatas riigi eriplaneeringu ja võib selle ka lõpetada. Selleks peab olema piisav põhjus. Aga otsust ei saa teha suvaliselt ja emotsioonide ajel.

Loe edasi: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/tartlaste-vastuseis-tselluloositehasele-voib-viia-kohtuvaidlusteni?id=81355479


Urmas Klaas: riigi teerulliga üle Emajõe Ateena?
Urmas Klaas, Tartu linnapea (Reformierakond)  Tartu Postimees, 07.03.18

Riigi poolt on puidurafineerimistehase kavandamine käinud viisil, mis ei sobi euroopalikke demokraatlikke väärtusi kandvasse Eestisse.
Tartu arengumudelis on kesksel kohal puhas looduskeskkond ning Emajõgi – see vaatab vastu kõigist linna arengudokumentidest. Tartlased hindavad oma linna elukeskkonda väga kõrgelt.
Emajõe ning Peipsi järve hea looduslik tervis on nii põhimõtteline küsimus, et selles ei ole võimalik teha kompromisse. Sellest on juhindunud siiani ka Eesti valitsus, kinnitades Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava, millega on võetud eesmärk saavutada aastaks 2027 Emajõe ja Peipsi järve hea seisund.
Täpsustan, et Euroopa parlamendi ja nõukogu veepoliitika raamdirektiivi alusel oleks tulnud Emajõe ja Peipsi järve hea seisund saavutada tegelikult juba aastaks 2015, kuid sellist eesmärki ei ole senini õnnestunud saavutada. See viib meid olemusliku küsimuseni – kuidas aitab puidurafineerimistehase Emajõe äärde kavandamine ehk üüratu reostusallika lisandumine kaasa Emajõe ja Peipsi järve seisundi parandamisele?
Keskkonnaohutut keemiatehast ei ole olemas. Ka kõikide keskkonnanormatiivide järgimise ja tehase rajamisel parima võimaliku tehnoloogia kasutamise korral kaasneb puidurafineerimistehase tegevusega kahjulik mõju keskkonnale. Siit jõuame paratamatu tõdemuseni: tehast on Emajõe äärde võimalik rajada vaid Emajõe ja Peipsi järve seisundi arvel ning Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavast tulenevaid eesmärke eirates. Ehk siis erandeid tehes.
Kehtiv õigus iseenesest võimaldab erandit teha ja riik on seda õigust ka kasutanud, kuid praegusel juhul on isegi erandi kaalumine lubamatu. See toimuks meie kõigi arvel ühe ettevõtja erahuvides.
Riigi poolt on puidurafineerimistehase kavandamine käinud viisil, mis ei sobi euroopalikke demokraatlikke väärtusi kandvasse Eestisse. Meie riikluse 100. aastapäeval räägime neist väärtustest palju. Räägime. Kuid millest räägivad teod?
Seekord on valitsus teinud sisulise eelvaliku ära juba enne eriplaneeringu koostamise algatamist muid võimalikke asukohti võrdlemata. Asukoha eelvalikul lähtuti eelkõige arendaja majandushuvidest, jättes tähelepanuta tehase ehitamisega kaasnevad muud mõjud.
Eesti valitsus on valinud puidurafineerimistehase kavandamise vahendiks riigi eriplaneeringu. Seda hoolimata asjaolust, et puidutööstus ei mahu nende planeerimisseaduses nimetatud valdkondade alla, kus seadusandja lubab riigi eriplaneeringut koostada.
Valitsus on eriplaneeringut algatades käinud seadusandja esitatud reeglitega erakordselt loovalt ümber.
Seadus peab riigi eriplaneeringu koostamist võimalikuks vaid teatud tegutsemisvaldkondades suure riikliku huvi korral. Praegusel juhul on huvide küsimust käsitletud vasturääkivalt. Valitsus on eriplaneeringu algatamisel suurt riiklikku huvi justkui möönnud, kuid jätnud põhjendamata, milles see siiski seisneb.
Teisalt on valitsus planeeringu algatamisega seoses viidanud hoopiski erahuvi realiseerimisele, millest lähtuvalt on peetud vajalikuks ja võimalikuks, et eriplaneeringu koostamist finantseeriks arendaja.
Puidurafineerimistehase rajamine ei saa planeerimisseaduse kontekstis olla samal ajal nii suure riikliku huvi kui ka erahuvi objekt.
Kui tegemist on suure riikliku huviga, peab planeerimisprotsessi läbipaistvuse ja aususe seisukohast eriplaneeringu koostamist finantseerima riik. Riigi korraldatavas planeerimismenetluses ei tohi investoril olla eriõigusi.
Rahandusministeeriumi ja OÜ Est-For Invest vahel sõlmitud koostöökokkulepe paraku aga sellised õigused investorile annab.

https://tartu.postimees.ee/4431189/urmas-klaas-riigi-teerulliga-ule-emajoe-ateena


Tullio Ilomets: tselluloositehase plaan pani imestama

Jüri Saar, Tartu Postimees 04.03.2018

Elupõline keemik ja Tartu aukodanik Tullio Ilomets oli väga imestunud, kui hakkasid liikuma jutud, et Tartu kanti Emajõe äärde plaanitakse tselluloositehast. Miks? Sest tegu on hädaohtliku keemiatehasega.
Ilometsa meelest on jäetud avalikkusele rääkimata mitmed teemad tehase rajamise kavatsuse juures. Näiteks see, kuhu lähevad jäätmed ja see materjal, mis tehasest nö praaki läheb.
«Aga esimene probleem on, et me ei tea, mida nad tahavad toota,» lisas ta. «Kas pikakiulist Kraft tselluloosi, kas hakkavad ka tallõli tootma? Kui pikakiulist tselluloosi, kas siis pleegitatud või pleegitamata, kui pleegitavad, siis millise tehnoloogiaga, kas klooroksiidiga, mis on kõige levinum, aga see on mürgine ja plahvatusohtlik, või mõne muu meetodiga? Nemad ei ole selle kohta ju ühtegi infot andnud.»
Niisiis selleks, et tehase mõjusid hinnata, peaks olema selge, milline on kasutatav tehnoloogia, peaksid olema andmed, mille põhjal hinnata. Praegu ei ole. Kuid probleem on olulise ja elulise tähtsusega.
Ilometsa vastus küsimusele, et kui üldse, kas oleks sobilikum rajada see tehas linnast allavoolu oli lühike: «Ta ei ole üldse soovitatav.»

Tartu volikogu koguneb tselluloositehase kavandamise küsimust arutama erakorralisele istungile 7. märtsil Dorpati konverentsikeskuses. Nagu volikogu istungid ikka, on ka see kuulata soovijaile avatud. Istungist on ka ülekanne, mida saab jälgida Tartu kodulehelt või Tartu Postimehe veebilehelt.
«See polnud üllatus, aga ma imestasin,» ütles Ilomets. «Emajõe vesikond, mida peetakse Eestis looduslikuks tuiksooneks, mida peame kaitsma ja mille seisund ei olegi väga hea, ja nüüd tahetakse veel üks lisasolgitootja juurde teha, mitte just solgi, aga kõige ohtlikumat liiki keemiatehas.»
Olgugi et tehnoloogia areneb ja võetakse tarvitusele säästlikumaid meetodeid, ei muuda see Ilometsa sõnul siiski tõsiasja, et tselluloositehas on keemiatehas. Ja ei saa paraku nii, et selline tehas on üksnes kasulik ja kahjulikke mõjusid pole.
«Üks suur keemiatehas, mis on üks hädaohtlikumaid tehaste liike keskkonnamõjude seisukohalt arvestades,» rääkis Ilomets. «Ei saa teha niisugust keemiatehast, millel ei ole üldse kahjulikke toimeid või probleeme, mis võivad teatud olukorras kahjustada ümbrust. Eriti, kui rehkendada seda, et Emajõe vesi ei ole heas seisukorras, kuid tehas hakkab oma osa sinna lisama.»

https://tartu.postimees.ee/4428435/tullio-ilomets-tselluloositehase-plaan-pani-imestama

Aasta tagasi: "Tartu lähedale planeeritav miljarditehas peab kaks ja pool aastat lubasid ootama"  
Tanel Saarmann, Ärileht.ee 23.03.2017

Täna tutvustab oma täpsustatud plaane investorite grupp, kes soovib Eestisse rajada puidurafineerimise tehase. Tehase maksumus saab olema 800 miljonit kuni miljard eurot ning see saab tulema Suure-Emajõe piirkonda.
Investorid on sunnitud aga kaks aastat ootama. Miks?

Hetkel on rahandusministeeriumisse esitatud riigi eriplaneeringu taotlus, mis anti üle 30. jaanuaril. Selle menetlemine võtab aega kuni 90 päeva. Planeerigu- ja keskkonnalubade menetlusprorsess aga ligi kaks ja pool aastat. See on investorite jaoks nende endi sõnul hirmuäratavalt pikk aeg. Soome Äänikoski puidurafineerimise tehas sai vastavad load kaheksa kuuga. Selline asjade käik võib investorid panna vaatama ka Läti poole. Nad kaaluvad, kas sarnane protsess algatada ka seal, aga investorid on Eesti patrioodid ning eelkõige soovitakse tehas luua siia.
"Me ei otsi mingeid erisusi, aga me saame paluda valitsust ja ametkondi mitte kasutama maksimaalseid tähtaegu. Seadust peaks aga tulevikus muutma kindlasti, sest küsimus puudutab otseselt ühe tööstusharu rahvusvahelist konkurentsivõimet," ütles Aadu Polli. Polli sõnul võiks Eesti tõsiselt kaaluda, et oma protsesse lühendada, sest Soome näide näitab selgelt, et naaberriigid soovivad aegu lühendada. Seal oli varem tavaline 1,5 aastat, nüüd siis sai Est-For Investi tehasest kaks korda suurem Äänikoski tehas vajalikud load 8 kuuga. Nende kahe ja poole aasta jooksul selgub ka tehase täpne asukoht, ehkki tänaseks on selge, et see saab tulema Suure-Emajõe piirkonda ning mitte kaugele Tartu linnast. Oluline on ka raudtee lähedus.
Loe edasi: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/tartu-lahedale-planeeritav-miljarditehas-peab-kaks-ja-pool-aastat-lubasid-ootama?id=77625430

Aasta tagasi:  "Miljardiprojekti ärimeeste soovitud seadus kätkeb korruptsiooniriski"
Marta Tuul, EPL 07.04.12

Eesti suurima tööstusinvesteeringu taga olev firma esitas valitsusele 12 nõudmist, muu hulgas enda ettevalmistatud seadusemuudatuse, mis riigikontrolli hinnangul võib kaasa tuua korruptsioonihõngu.  Eelmise aasta oktoobrist alates on räägitud Eesti puidutööstuse enneolematust miljardiprojektist, mis suurendaks riigi SKT-d ja looks pealinnast väljaspool sadu töökohti. Loodava puidurafineerimistehase projekti eestvedajad on trobikond aastaid metsandusega tegelnud ja hinnatud ärimehi, kes on koondunud firma OÜ Est-For Invest taha.

Ettevõte on projekti elluviimiseks valinud taktika „haarata härjal sarvist”. Näiteks on ärimehed saatnud valitsusele 12 ettepanekut (vt lisalugu), mis oleksid uuendusliku, riigi majandust turgutava tehase valmimise eeldus, sealhulgas palve teha planeerimisseadusse muudatusi – ja ka juba ise ette valmistatud eelnõu. Seda analüüsinud riigikontroll aga leidis midagi muret tekitavat. Milles see seisneb? 

Mullu jaanuaris esitati rahandusministeeriumile taotlus algatada puidurafineerimistehase kavandamiseks riigi eriplaneering, kuid riigieelarves selle koostamiseks raha ei olnud. Puidutöösturid otsustasid siis, et finantseerivad seda ise. 
Riigikogu majanduskomisjon alustas seaduseelnõu menetlust, et sellele soovile saaks

vastu tulla. Seadusesse peaks kirja pandama, et ka edaspidi võib ehitusprojektist huvitatud isik ise selle ehitusplaneeringu koostamise ja mõjude hindamise eest tasuda. Lühidalt öeldes soovitakse muuta planeerimisseadus selliseks, et ärimehed ei peaks riigi rahanappuse tõttu projekte unustusse jätma. 

Üleeile andis riigikontroll seadusemuudatusele hinnangu. Riigikontrolör Alar Karis kirjutas arvamusavalduses, et suure tööstusettevõtte rajamine on kindlasti Eesti majanduse arengu seisukohast positiivne, ent avalikud ja erahuvid peaksid olema tasakaalus. „Ka planeeringu koostamisest huvitatud isiku huvides on kõigiti vältida seda, et ta võiks alusetult sattuda olukorda, kus keegi võiks heita temaga seotud planeeringu ja mõjude hinnangu erapooletusele kahtluse varju,” kirjutas Karis, viidates võimalikule korruptsiooniriskile. 

See tähendab, et kui firma soovib ehitada ja on valmis näiteks keskkonnauuringute eest ise maksma, võib juhtuda, et ebasoodsa tulemuse andnud hinnangu eest raha ei maksta. See oleks aga korruptiivne, kui ehitaja saaks dikteerida, millised analüüsid ta tellib ja millised mitte. /.../

Est-For Investi ettepanekud ja soovid

Eesti kõigi aegade suurimat tööstusinvesteeringut kavandades ei jäta ärimehed midagi juhuse hooleks. Eesti Vabariigi valitsusele esitati täitmiseks 12 punkti.

1. Vabariigi valitsus ja üksikud ministrid toetagu projekti avalikult ja jätkuvalt.

2. Projekti käsitletagu riigivaraseaduse tähenduses Eesti majandusarengule olulise investeeringuna.

3. Projekti asukoha valiku või toimimise vastu olgu suur riiklik huvi.

4. Muudetagu planeeringuseadust (seaduseelnõu koos seletuskirjaga on valitsusele üle antud ja juba esimese lugemiseni jõudnud).

5. Kiirendatagu menetluste tempot.

6. Seada riigimaale hoonestusõigus või võõrandada see. Tehase krundi eeldatav suurus on u 100 hektarit.

7. Võimaldada kommunikatsioonid ja ligipääsuteed tehase krundini.

8. Ehitada riigi või riigi äriühingute kulul taristu tehase rajamiseks ja sellega opereerimiseks. Muu hulgas tuua Eleringi liitumispunkt tehase krundini.

9. Pikendada RMK kestvuslepingute aega.

10. Poliitiline toetus finantseerimisele.

11. Suurinvestorimeetme lisasisustamine, et seda oleks võimalik kasutada ka projekti ettevalmistamise faasis.

12. Mitte käsitleda 60-tonnise kandejõuga veoautode vedusid erivedudena ja anda neile õigus ületada Eesti-Läti piiri tavapärases korras.

Loe edasi:
http://
epl.delfi.ee/news/eesti/miljardiprojekti-arimeeste-soovitud-seadus-katkeb-korruptsiooniriski?id=77810868

Tartu volikogus ollakse tselluloositehase rajamisele valdavalt vastu
ERR, 02.03.2018
Järgmisel kolmapäeval peab Tartu linnavolikogu plaanitava tselluloositehase tõttu erakorralise istungi. ERR küsitles volikogu liikmeid, kes olid seisukohal, et tehas Tartu ja Emajõe lähedale ei sobi. Samas kujundavad osad fraktsioonid oma ühised seisukohad alles esmaspäeval.
IRL-i volikogus esindav Peeter Laurson kinnitas, et IRL on tselluloositehase vastu. "Meie valimisprogrammis oli selle vastu seista ja meie piirkonna üldkogu tegi just ühtse otsuse, et IRL-i Tartu piirkond on kindlalt vastu," ütles Laurson ERR-ile.
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Gea Kangilaski ütles, et sotsid tehase rajamist ei poolda. "Meie fraktsiooni seisukoht on, et see tehas ei peaks tulema Emajõe äärde, kuna ei ole võimalik seda tehast rajada nii, et sellel ei oleks keskkonnamõju ja Emajõgi on juba halva vee kvaliteediga jõgi. Me arvame, et seda ei peaks siia Tartusse tulema. Me loodame, et volikogu teeb ühise otsuse paludes riigil see eriplaneering tühistada," ütles ta.
Keskerakonna fraktsiooni liige Nikolai Põdramägi ütles, et kuigi tema isiklikult pigem ei toeta Emajõe kaldale tselluloositehase rajamist, siis fraktsioon kujundab seisukoha esmaspäeval.
Hannes Klaas valimisliidust Tartu Eest ütles, et pigem on valimisliit tehase vastu. "Me oleme kindlasti samal arvamusel, nagu ma julgeks väita, et kõik poliitilised jõud siin Tartu volikogus. Keskkonnakahjulikku tehast me ikkagi Tartu lähedale ei poolda. Täna ei ole meile esitatud veenvaid tõendeid, et selle tehnoloogiaga oleks võimalik rajada riskivaba keskkonda hoidvat tehast. Pigem meie seisukoht on, et me täna oleme sellele vastu," lausus ta.
Samas leidis Klaas, et tuleks algatada diskussioon investeeringutest, mis võiksid Tartusse tulla. "Küsimus jääb, et mis on need asjad, mida me Tartusse ootame. Me ju tahaks väga, et ettevõtted investeeriks Tartumaale ja Tartu linna."
EKRE fraktsiooni esimees Indrek Särg rõõmustas, et linnapea Urmas Klaas tehase rajamist ei poolda. Ta ütles veel, et tema teada on enamike linnavolinike seisukoht pigem tehase vastane. Särg loodab, et kolmapäeval võtab volikogu vastu ühise seisukoha.
"Nii palju kui mina volikogu liikmetega olen kõnelenud, siis kõik on selle mõtte vastu, et Tartu lähistele selline tehas teha. See on minu arusaamise järgi volikogu enamuse seisukoht," ütles Särg.
Vastu oli ka valimisliidu Tartu Heaks esindaja Jüri-Ott Salm.
Reformierakondlane ja Tartu linnapea Urmas Klaas ütles neljapäeval, et tselluloositehas 100 000 elanikuga Tartusse ei sobi. Seda tõttas kommenteerima kohe Reformierakonna esimees Hanno Pevkur, kes rõhutas, et erakond Klaasi seisukohta ei jaga.
https:// www.err.ee/686995/tartu-volikogus-ollakse-tselluloositehase-rajamisele-valdavalt-vastu


Heljo Pikhof: hiigeltehase kahekiiruseline käsitlus
Heljo Pikhof, riigikogu liige, SDE aseesimees. Tartu Postimees, 15.02.2018

Vägisi tundub, et võimaliku puidurafineerimistehase käsitlemiseks on ette antud kaks kiirust. Keskkonnakaitsjatele – nimekaile teadlastele nende seas –, tartlastele, muidu oma maa pärast muretsevatele kodanikele korratakse: teie arvamus on sündinud pelgalt emotsioonide pinnalt, miks tahetakse väärt algatust juba eos maha tampida? Oodatagu ometi, kuni leitakse konsultant riigi eriplaneeringu koostamiseks, töötatakse välja lähteseisukohad ja keskkonnamõjude hindamise kava, asukoha kriteeriumid jne. Suurtehase täpsem plats ei saa selgeks enne tuleva aasta maid, eks siis vaatame. Teisalt on nn miljarditehase arendajad, OÜ Est-For Invest ja tema kaasatud vägi, jõuliselt peale surumas oma tahet, liikumas seatud sihi poole. Ei ole miskit parata: iga uus päevavalgele kistud tõik lisab kahtlust, et tants käib Est-For Investi pilli järgi. Päris algusest peale. 

«Tartu külje alla plaanitavast puidurafineerimistehasest» on räägitud mõnda aega kui teada-tuntud tõsiasjast. Küsigem: mis alusel? Aga ainult selle pärast, et arendaja on juba riigi eriplaneeringu eelleppes tingimused ette kirjutanud. /.../ Juba mullu kevadeks valmis investoritel plaanitava tehase majandusmõju uuring, mille tegi rakendusuuringute keskus CentAR. Võiks ju arvata, et see tähendab asjakohaste andmete kogumist ja objektiivset hindamist. See aga ei olnud sedasorti töö. Uuringu oluliseks aluseks said intervjuud puidutööstuse ja metsamajanduse ekspertidega. Teadjameeste nimistus näpuga järge ajades ilmneb, et enamik neist on tehase investorid, teised – Est-For Investi kodulehe andmetel – nõustajad, kolmandad riigimetsa majandamise keskuse palgal.

Loe edasi: https://tartu.postimees.ee/4409225/heljo-pikhof-hiigeltehase-kahekiiruseline-kasitlus


Teise aastasaja Eesti. Valdur Mikita: Emajõe pastöriseerimine

Valdur Mikita, kirjanik. Postimees, 22.02.2018

/.../ Kuna Eesti looduskeskkond on Euroopa mõistes anomaalselt puhas, võib Emajõele ehitada tehase, mis toob endaga kaasa viie Tartu linna reostuse ja kogu see saast läbib ludinal kõik ettenähtud normid. Teadlastel jääb üle vaid käsi laiutada, sest uuringute tulemus on ette aimatav: tehas reostab kogu Emajõe vesikonda, ent kahjuks on jõe pastöriseerimine lubatud.
Olgugi et Emajõgi on oma suurte sooalade poolest Põhja-Euroopa väheseid puutumatult säilinud sisemaiseid märgalasid. Teiseks, kuna tehas ei kerki linna territooriumile, vaid selle külje alla, pole Tartul erilisi võimalusi kaasa rääkida. Kolmandaks on tehase rajamiseks olemas selge poliitiline toetus. Eestkõnelejad teevad küll mureliku näo, et nad on mures nii keskkonna kui ka avaliku arvamuse pärast.
Tegelikult teavad nad väga hästi, et neil on kõik trumbid taskus ja valida on ainult kahe variandi vahel: tehas tuleb kas teadlaste ja avaliku arvamuse toel või ilma selleta. Tuleb see vabrik igal juhul.
Seega käib jutt ühest üpris pehmevõitu asjast, mille nimi on moraal ja maailmavaade. Sellise tehase rajamine Eestisse on seaduslik, kuid see on moraalselt vale. See on õige vana turumajandusliku ilmavaate seisukohast, kuid vildakas 21. sajandisse sobiva maailmavaate jaoks.
Seetõttu on tehasest saanud märksa suuremate asjade sümbol ja puidukeeduvabrik Emajõel kogub endasse ühiskondlikke pingeid. Selles tähenduses on tegu sama tüüpi objektiga nagu Süda tänava hõlmikpuu või pronkssõdur. Tehase sümboolne staatus teeb selle ümber toimuva irratsionaalseks ja ettearvamatuks. See tehas on monument, kuid mis monument? Ons see ausammas Eesti tööstusinnovatsioonile või hauatähis Eesti metsale? Asi on selles, et ta on mõlemat. Ühtedele on see mõistuse triumf, teistele hingemõrv.

Projekti panoraamsus Eesti jaoks avaneb siis, kui kujutame ette Eesti maastikke saja aasta pärast. Kahe eri maailmavaate tehtud otsuste valguses näeme vaimusilmas sündimas kahte täiesti erinevat Eestit. /../
Loe edasi:
https://arvamus.postimees.ee/4416127/teise-aastasaja-eesti-valdur-mikita-emajoe-pastoriseerimine

Kristiina Ehin kommentaariks presidendi kõnele
(ERMis, 24.02.2028, EV 100. sünnipäeva pidustustel)

Kristiina Ehin: "Emana ma tahaksin küsida, et kui me räägime looduskaitsest ja kui me küsime küsimusi, millele me vastame: neile ei ole vastust - emana ma tahaksin küsida, kas me paneksime oma lapsed ujuma kohta, kust  kümme kilomeetrit ülesvoolu on siinkandi suurim tselluloositehas? Kas president saadaks oma lapsed sinna ujuma - need on Tartu ainsad ujumiskohad? Ma tahaksin vastust neile küsimustele."
Alates 1.15:  https://www.err.ee/685704/kristiina-ehin-presidendi-kone-uhendas-ja-puudutas 

Teadlaste hinnangul on miljarditehase kahjulikud mõjud ilmsed
Jüri Saar, Tartu Postimees 19.02.2018

Keskkonnateadlane Erik Puura pidas läinud reedel raekoja saalis pika kõne, kus osutas, et väited haisuvaba tselluloositehase koha ei saa seni kogutud info järgi olla tõesed. Mittehaiseva tehase narratiivist on loobutud ka Soome Äänekoski tehase puhul, kus selle käikulaskmise faasis on lõhnahäiringud sagedased. Seda tehast kui moodsat, keskkonnasäästlikku ja haisuvaba on tehase kavandajad seni tartlastele näiteks toonud. Puura pidas pika kõne, kus hoiatas tselluloositehase kahjuliku mõju eest Tartule kui ülikoolilinnale, volikogu majanduskomisjoni ning arengu- ja planeerimiskomisjoni ühisel koosolekul.
«Üks asi on tõesti tähtis: et ei oleks hüsteeriat ega ilustamist,» sõnas ta. Sealsamas esines maastikuökoloog, Tartu ülikooli professor Ülo Mander, kes analüüsis Emajõe äärde kavandatava tehase võimalikku mõju jõe ja Peipsi järve vee seisundile, mis praegu on saanud hindeks halb.
https://tartu.postimees.ee/4413987/teadlaste-hinnangul-on-miljarditehase-kahjulikud-mojud-ilmsed. 

(Prof Ülo Manderi ettekanne on kättesaadav alalehel Jooksvad uudised.)

RMK juht Aigar Kallas: teeme omalt poolt kõik, et tehas Eestisse rajataks
Ärileht.ee, Video: Priit Simson 31.01.2018

RMK juhatuse esimees Aigar Kallas ja puidurafineerimistehast kavandava Est-For Investi juhatuse liige Margus Kohava põhjendasid, miks tahetakse sõlmida pikaajaline suuremahuline puidumüügi leping.
RMK ja Est-For Investi seni veel allkirjastamata kavatsuste protokolli kohaselt saaks RMK alates 2022. aasta suvest 15-aastase perioodi jooksul müüa kavandatavale puidurafineerimistehasele iga-aastaselt umbes 500 000 kuupmeetrit kase-, kuuse- ja männipaberipuitu.
"Omalt poolt teeme kõik, et tehas siia Eestisse rajatakse. Kavatsuste portokolliga tahame Est-For Investi enda külge siduda ja anda kindlus,et nad selle tehase ikka siia rajaksid," kinnitas Aigar Kallas.
Vt ka: 
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/vaata-uuesti-rmk-juht-aigar-kallas-teeme-omalt-poolt-koik-et-tehas-eestisse-rajataks?id=80967835

Tartlased kogusid tselluloositehase vastu poolteist tuhat allkirja

Jaanus Vogelberg,  Ärileht.ee, 18. jaanuar 2018
Tartlased kogusid kodanikualgatuse korras Emajõe äärde plaanitava Est-Fori tselluloositehase vastu 1433 allkirja. Täna kell 15 antakse pöördumine linnavalitsusele üle.
Loe edasi: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/tartlased-kogusid-tselluloositehase-vastu-poolteist-tuhat-allkirja?id=80828671

Tartu volikogu sai 1433 allkirjaga petitsiooni tselluloositehase küsimuses
Tartu Postimees, 18.01.2108
„Eesti on väike riik, me ei saa lubada endale suuri vigu, see küsimus ei saa olla kiiresti lahendatud. Kui Tartu ülikooli ja maaülikooli teadlased ütlevad, et neid ei ole piisavalt kaasatud, tuleb neid kuulda võtta,“ ütles üks petititsiooni üle andjatest, Tartu ülikooli doktorant Urmas Pappel.
Loe edasi: https://tartu.postimees.ee/4380169/tartu-volikogu-sai-1433-allkirjaga-petitsiooni-tselluloositehase-kusimuses

Tuhat allkirja miljarditehase vastu
Jüri Saar, Tartu Postimees, 17.jaanuar 2018

Enam kui tuhande allkirjaga protestipöördumine Emajõe äärde kavandatava nn miljarditehase asjus on homme Tartu volikogu istungil plaanis linnavõimudele üle anda.
Selles nõutakse, et Tartu taotleks valitsuselt puidurafineerimistehase eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise korralduse tagasivõtmist ja kogu protsessi taasalustamist, nii et juba planeeringu esimeses etapis arutataks sisuliselt tehase võimalikke asukohti, kaasataks kõiki asjast huvitatuid, sh Tartu linna. Pöördumisele on alla kirjutanud paljud nimekad teadlased ja kultuuritegelased. Selles on osutatud, et ka moodsad tehnoloogilised lahendused ei pruugi tagada senist elukvaliteeti. Eraldi tuuakse välja, et õhusaaste ja kaasnev lõhn võivad kahjustada elukeskkonda. 

Loe edasi: https://tartu.postimees.ee/4378889/tuhat-allkirja-miljarditehase-vastu

--
Miljarditehase kokkuleppe valmistasid ette arendajate juristid

Anna Gavronski, ERR 10.02.2018
Kas tuntud advokaadibüroo Ellex Raidla istub tselluloositehase megakokkuleppe sõlmimisel kahel toolil? Nii küsivad tehingu kriitikud uute ilmsiks tulnud faktide valguses.
Eelmisel nädalal avalikustas „Pealtnägija“, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ja Emajõe äärde kavandatava tselluloostehase arendaja Est-For Invest on sõlmimas rekordilist kavatsuste protokolli, mis garanteerib miljarditehasele poole riigi raiutavast paberipuidust 15 aastaks. Looduskaitsjate ja konkurentide meelest oleks see peidetud kingitus ja koguni keelatud riigiabi, kui kavatsuste protokoll sellistel tingimustel sõlmitaks. Asi on seda küsitavam, et üks tselluloositehase võtmeisik, Mati Polli oli veel kuu enne suurtehase projekti avalikustamist RMK nõukogu esimees.
Kui paljudele tundus juba enne, et kavandatavas tehingus on jäme ots arendaja käes, siis lepingu tagamaid lähemalt uurides torkab silma veel üks üllatav nüanss. Nimelt valmistas lepingu ette Est-Fori esindav advokaadibüroo Ellex Raidla.
Loe edasi: https://www.err.ee/682277/miljarditehase-kokkuleppe-valmistasid-ette-arendajate-juristid

--
Miks ministeerium keeldub diskussioonist ja ründab praeguse metsapoliitika kriitikuid?
RAINER KUUBA , Sirp 09.02.2018
Keskkonnaministeeriumi praegune poliitika tähendab, et 30 aastaga raiutakse praegused metsad lagedaks, kirjutab Sirbis erametsaomanik ja diplomeeritud metsamajandaja Rainer Kuuba. Mida see kõik tähendab  võimaliku tselluloositehase rajamisega seoses, jääb lugejate mõelda.
"Keskkonnaministeeriumi ametnikud räägivad ja kirjutavad väsimatult, kuidas Eestis mets otsa ei saa, sest seda kasvab juurde rohkem kui raiutakse. Viimati vaidles keskkonnaministeerium vastu teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni (TA LKK) kirjale.1,2 Kolm päeva pärast seda saime lugeda keskkonnaministeeriumi esindaja selgitusi, kuidas kokkulepitud optimaalne raiemaht on 12–15 miljonit tihumeetrit aastas ning kuidas viimaste aastate raiemaht on sellest optimaalsest palju väiksem.3 Ministeeriumi veebilehel väidetakse, et eesmärgiks on saavutada 12–15 miljoni tihumeetri suurune raiemaht, sest see tagavat ühiskonnale pideva tulu ning säilitavat metsade võime pakkuda sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja kultuurilisi hüvesid.4 Järgmise kümnendi metsanduse arengukava koostamisega ei ole veel jõutud alustadagi, kuid juba kuuleme ministeeriumist avaldusi, et uue perioodi arengukavas peaksid raiemahud jääma samale tasemele kui praeguses arengukavas kirjeldatud.5
46 000 hektarit lageraiet aastas
Kas keskkonnaministeeriumi ametnikud üldse kujutavad ette, mida tähendab metsadele 15 miljoni tihumeetri suurune raiemaht? /---/

Loe edasi: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/miks-ministeerium-keeldub-diskussioonist-ja-rundab-praeguse-metsapoliitika-kriitikuid/
--

Kas Tartut ootab Äänekoski saatus?

Erik Puura

Püüdes hajutada hirme, mis kaasnevad plaaniga rajada Tartu lähedale Emajõe äärde suur puidurafineerimistehas, tuuakse ühe positiivse eeskujuna välja Soomes Äänekoskis tegutsevat, väidetavalt haisuvaba ja keskkonnasäästlikku biotoodete tehast. Ometi näitavad mitmed veebipostitused, et mõnikord on selle Soome piirkonna elanikud olnud tehase mõjust väga häiritud, kirjutab Tartu Ülikooli prorektor Erik Puura teadlase ja linnakodanikuna oma FB-lehel. 

"Ma pole senini andnud ühtegi allkirja puidurafineerimistehase poolt ega vastu. Olen tahtnud kõik argumendid teaduslikult läbi mõelda ning senistes pöördumistes on olnud sõnastusi, mida oleks võinud põhjalikumalt kaaluda. Elu on aga tormakas ning hetkel võtsin nädala puhkust. Mõtlesin, et võtan lihtsalt aja maha, aga aju suunas veebiavarustesse, et saada täiendavaid lülisid oma taustahinnangusse.
Vastavalt oma ametikohale olen kaheses seisus. Ülikooli ettevõtlussuhete eest vastutavana pean suhteid arendama, sest ülikool peaks aitama kaasa ettevõtluse arengule. Teisalt, ülikooli arengu juhina pean tagama, et keskkond Tartus õppe- ja teadustööks muutuks jätkuvalt paremaks. Oleme selle nimel viimasel ajal koos linnavalitsusega tugevasti pingutanud.
Käesoleva arvamuse esitan aga mitte kui ülikooli juht, vaid kui Tartu linnakodanik ja keskkonnateadlane. Siin on minu pere, siin on minu sõprade ja kolleegide pered, see on meie ainus kodu sel planeedil. 

Kuigi ma pole ammu tsiteeritavat teadustööd teinud, vaatan erinevaid probleeme oma hariduslikult baasilt ja varasematele teaduskogemustele toetudes – olles omandanud diplomid ja teaduskraadid nii geoloogias, keskkonnakaitses kui keemiatehnikas. Ka seetõttu ei torma ma kohe kunagi ühegi liikumisega kaasa, vaid elan endas läbi neid vastuolusid, mis tekivad ühiskonnale tervikuna rikkust loova tööstuse arengu ja loodus- ning keskkonnahoiu piirpindadel.

Täiesti vabatahtlikult sekkudes lahendasime koos Kalle Pildiga paar aastat tagasi Lähte gümnaasiumi haisuprobleemi. Meil õnnestus näidata, et kuigi mõõteaparaadid väidavad üht, siis tuleb käituda vastavalt ettevaatuse printsiibile ning uskuda, et on erineva vastuvõtlikkusega inimesi, kellele tervisele ebameeldiv lõhn võib mõjuda halvasti. Kui siis põrandakatted kogu koolimajas otsustati välja vahetada, selguski, et kate ise oli lihtsalt takistus selle all paiknevale kuivamata ja haisevale liimile, mis paiskas koolimaja õhku ohtlikke ühendeid – just nii palju, et tundlikematel tekkisid tervisehäired. Alati tuleb tegelda põhjustega, mitte tagajärgedega. Eriti kui võimalikeks kannatanuteks on lapsed. Õnnestus leida ka analoogilisi olukordi mujalt maailmast, mille põhjal ainete eraldumine oleks kestnud veel vähemalt üle kümne aasta. Selline analoogia saigi kaalukausiks otsustusprotsessides, sest saadi aru, et iseenesest ei saa korda midagi. Tõin selle näite siia sisse, et hiljem selgitada, kuidas tarku otsuseid tuleb teha just analoogiate põhjal. 

Hetkel näen enda ümber sadu, isegi tuhandeid inimesi, kes on halvatud mõttest, et peagi võib Tartu lähedal paikneda ülisuur puidurafineerimistehas. Istutakse tundide kaupa koos, koostatakse pöördumisi ja petitsioone, püütakse aru saada, missugustes etappides on vastavalt seadustele võimalik esitada küsimusi ja pretensioone. Loomulikult on ees plaanitavad uuringud, kuid püstitasin endale küsimuse, kas me analoogide alusel ei oska juba praegu ette aimata, mis ka meid ees ootab?

Kõik saavad aru, et me ei peaks Eestist puitu ilma väärindamata välja vedama. On täiesti selge, et see on väga lai teema ettevõtjate ja teadlaste koostööks. Ma saan aru ka sellest, et ettevõtjad ei soovi oodata, sest uute tehnoloogiate katsetamine ja kasutuselevõtt võib võtta kümneid aastaid, ja meil kõigil on kahju, kui meie tooraine arvelt teenitakse tulu mujal maailmas. Selles suhtes ma ei saa aru etteheidetest professor Urmas Varblasele, kes on südamega pühendanud lugematu arvu aega Eesti puidutööstuse arenguvõimaluste hinnangusse ning viimaks ometi näeb ettevõtmist, mis majanduslikus mõttes oleks kogu riigi huvides. Kuid Urmas ei ole keskkonnateadlane ning tema arvamust oma teadusvalkonnas ei tohi vastandada poolt või vastu mõttes keskkonnateadlaste arvamusele.

Vaatame suuremat pilti kui arengute plaanimine vastavalt seadustele. Ülikoolilinn Tartu on jätkuvalt kiires arengus. Viimastel aastatel hoogustunud linna, ülikoolide, kliinikumi ja ettevõtjate koostöös luuakse Tartusse uut keskkonda, mis tekitavad sadu ja samas tempos arenemisel peagi tuhandeid uusi kõrgepalgalisi ja kõrge lisandväärtusega töökohti. Rahvusvahelisel kõrgtasemel üritused toovad Tartusse üha rohkem külalisi, kes naudivad akadeemilise linna miljööväärtusi ning kinnitavad ühest suust soovist siia tagasi pöörduda. Linna jätkuv rahvusvahelistumine, mis tugineb eelkõige targa linna kontseptsioonile, avab Tartule uusi kiireid ühendusvõimlusi kogu maailmaga. Tartu regiooni tööpuudus on madalamaid Eestis.

Arvan, et ma ei eksi, kui väidan, et Tartu regiooni arengumudeli aluseks on puhas looduskeskkond. Me kõik soovime, et nii ujumine kui kalapüük Emajõest peavad olema võimaliku reostuse suhtes täielikult riskivabad ning teame, et eutrofeerumisohus oleva Peipsi järve probleeme saab lahendada vaid Emajõe vee puhtamaks muutmise kaudu.

Ka Tartu linnaõhu seisund vajab parandamist, peamisteks riskideks on inversiooninähtuse korral keemiline reostus tiheda liiklusega ristmikel Emajõe orus ning ahikütet kasutavates linnaosades. Keskkonnakäitumine vajab parandamist, sest selgelt on haisust tunda, et ahjudes põletatakse ka pakendeid, mille tulemusena hingame sisse väga ohtlikuid ühendeid. Tartlastel on hästi meeles ka lihakombinaadi lehk, mis üle kogu linna levides tekitas tugevat stressi. Iga uus selline mõjur oleks liiast, püüame ikka paremuse poole.

Sellisel taustal on tartlastele antud riigi eriplaneeringu kehtestamise kaudu teada, et ainuke võimalik asukoht rajatavale hiigelettevõttele on paiknemine Emajõe lähedal koos reoveeväljalaskudega Emajõkke, vastavalt transpordiühenduste olemasolu vajalikkusele aga lisaks Emajõe lähedusele ka Tartu läheduses.

Ma tahaksin ise usaldada ettevõtjaid, kes ütlevad, et kui uuringud selgitavad välja, et tehase rajamine ei ole keskkonnakaitseliselt lubatav, siis tehast ei tule. Küll aga näen ette lõputuid vaidlusi selle üle, mis on ikkagi keskkonnakaitseliselt lubatav ja mis mitte. Sest üks asi on teha kõike vastavalt seadustele ja normidele, teine asi aga vastavalt inimestele põhjustatavatele häiringutele ning arvestades keskkonnamõjude mustri kogupilti. Ma tahaksin ise endale saada kinnitust, et hetkel on kõige õigem tegutsemisviis lihtsalt oodata. 

Kuid on ilmnenud asjaolusid, mis on mind pannud sügavalt kahtlema, kas vastavalt seadustele käitudes me jõuame tõepoolest ühise helge tulevikuni. Selleks kaalukeeleks sai väide, et analoogina eeskujuks olev Äänekoski uus biotoodete tehas on haisuvaba.

Otsides sellele väitele tõestust, sattusin lugema Äänekoski piirkonna veebifoorumit, kus 3. septembril ilmus teemapüstitus „Miks uus biotoodete tehas iga päev haiseb?“. /.../  https://keskustelu.suomi24.fi/…/miksi-uusi-biotehdas-haisee…  Kuna valdan vabalt soome keelt, siis järgnevalt toon välja mõned katked postitustest sellesse teemapüstitusse:
[5.9.2017] See on kindlasti tõsi, et autod tuleb hoida järgneva paari aasta jooksul katuste all (viide sagedastele glaubrisoola eraldumistele rikete korral). Häiringuolukordades tekib suuri haisupilvi ning võimalikud on ohuseisukorrad kohalikele elanikele. Kas tehas on andnud teavet, kuidas sellistes olukordades käituda? Varem korraldati sageli tehase ja linna koostöös treeninguid häireolukordades käitumiseks. Reovee mõju saab olema nähtav Päijänteeni, paari aasta jooksul, kui tehas töötab täisvõimsusel, on kindel, et tekib reovee väljalaskudega ka õnnetusi. Kindel võib olla järveäärse tehaselähedase kinnisvara väärtuse languses.
[6.9.2017] Äänekoski linnaleht teavitas, et järgmisel nädalavahetusel tuleb ka tolmu. Kui varem õue kuivama riputatud pesu vaid haises, siis nüüd see ka määrdub. Aitäh sulle, tehas!
[12.9.2017] (Ebatsensuurne sõna), missugune jõmin oli kuulda 11. septembri õhtul! Kindlasti pole see vastavalt seadustele, et lapsed karjuvad hüsteeriliselt, mis toimub."

[17.11.2017] (Rumal sõna) milline kassikuse hais oli, kui täna Äänekoski kandis asju ajasin. Kahju kohalikest elanikest.

[19.11.2017] Ka eelmise tehase kohta öeldi, et on haisuvaba, aga haises 30 aastat.

[ 30.11.2017] Võiksid varsti selle ’biotehase’ kinni panna. Jätkuv (rumal sõna) lendleb õhus. Lisaks lähiveekogud on juba peaaegu hävitatud. Peagi pole mõtet kalale minnagi. Jne.

Kõigesse sellesse võiks suhtuda teatud reservatsiooniga, ikkagi foorum, kui tehas ise oma kodulehel pidevalt teateid üha jätkuvatest õnnetustest ei avaldaks.

[25.12.2017] Äänekoski biotoodete tehase küttekorpuses oli öösel süttimine. Kesk-Soome päästeüksuse ja tehase enda töötajad kustutasid tulekahju.

[27.12.2017] Küttekorpuse tulekahju järelkustutustööd jätkuvad.
[9.1.2018] Tehase haisugaaside kogumissüsteemis oli kella 17-18 vahel rike. Vabandame haisuhäiringu pärast.
[12.1.2018] Protsessihäiringu tulemusena pääses keskkonda 12.1.2018 hommikupoolel erakordne kogus tolmu. Tegu on glaubrisoolaga, mis pole ohtlik, aga on määriv. Praeguseks on normaalsed tasemed taastatud.
[4.2.2018] Tehase haisugaaside kogumissüsteemis oli hommikupoolikul rike. Vabandame haisuhäiringu pärast.

Vabandan ettevõtjate ees, sest minu ametikoha juurde kuulub heade suhete hoidmine ja arendamine, aga oma sisimuses olen eelkõige keskkonnateadlane ja ei saa leitud fakte varjata. See, mis on toimunud Äänekoski biotoodete tehase käivitamisel, on väga arvestatav ja tõsine negatiivne keskkonnamõju – kusjuures Soomes on ju paljude aastakümnete pikkused kogemused.

Miks ma sellest kirjutan? Sest ükski keskkonnamõjude hinnang, tuginedes parimale võimalikule tehnoloogiale, ei suuda adekvaatselt hinnata pidevalt tehnoloogilistes protsessides toimuvaid häiringuid. Siin me saame lähtuda vaid analoogidest ja kui Äänekoski on tõepoolest analoog, kõige uuem ja kaasaegsem tehnoloogia, nagu seda on välja pakutud, siis kas viimase poole aasta jooksul Äänekoskis toimuv on ka meie tulevik? Täpselt nagu me lahendasime Lähte haisuprobleemi, on siin tagurpidine situatioon ning analoogide alusel käitumine võib olla kõige adekvaatsem.

Mõtlen vaimusilmas sellele päevale, kui esimest korda haisu tunneme, olgu Tartus või selle ümbruse kalavetel või matkaradadel. Ning siis peeglisse vaadates mõtleme, kas tõesti see oli parim, mida Eestis ja Tartus teha suutsime? Ja lõpuks, meenutades tänast päeva, mõtlen, miks ma jätsin selle loo kirjutamata. See lugu tekkis iseenesest, minu seest, ja tunnen, et see võib olla väärt poolt puhkusepäeva. Hing on igal juhul rahulikum, kui sain jagada."

Vt ka https://tartu.postimees.ee/4403155/kas-tartut-ootab-aanekoski-saatus

Tartu Postimees avaldas metsatööstur Margus Kohava muutmata kujul vastulause keskkonnateadlase Erik Puura arvamusloole.

«Tänan Sind Erik avameelse ja inimlikku muret väljendava arvamusavalduse eest! Saan Sinust väga hästi aru. Minul ei ole võimalik Äänekoski tehast nende endi eest kaitsta. Olin seal samas tehases 30. jaanuaril. Alates 15. augustist on tehas käivitusfaasis ja veel tavarütmis ei tööta. 6 tunni jooksul, mil olin tehase territooriumil, ei tundnud ma ühtki ebameeldivat lõhna.
Omalt poolt saime tehase esindajatelt nõusoleku, et Tartumaa esindajatest ja keskkonnaametnikest koosnev delegatsioon saab Äänekoski tehast märtsis või aprillis külastada. Mul oleks väga hea meel, kui ka Sina saaksid ühe külastajana kaasa tulla. Tehase esindajate sõnul saab Helsingi linn joogivee samast järvistust, kuhu Äänekoski puidurafineerimistehas puhastatud vee laseb. Tehase kõrvalt, samast järvistust, püüavad kohalikud kalamehed forelli. Forell elab vaid puhtas vees.
Kuid mõistan ka seda, millest tulenevad Äänekoski tehase lähistel elavate inimeste mured. Tehase käivitamisfaasis seadmete häälestamisel võib esineda tõrkeid. Neid on esinenud ilmselt ka Äänekoski tehase puhul. Võib muidugi vaielda selle üle, kas käivitamisfaas on osutunud liialt pikaks. Kohalike inimeste huvides on kindlasti, et see aeg oleks võimalikult lühike.
Ainus, mida tehase rajamise võimalikkuse uurimisel palume, on kannatust oodata uuringutulemuste selgumiseni. Võimalikud tehnoloogiatarnijad, kellega oleme seni suhelnud, on kõik kinnitanud: kaasaegse tehnoloogia abil saab vältida nii õhu-, vee- kui mürareostust. Tahan veelkord korrata seda, mida olen korduvalt varemgi öelnud – tehase rajamise võimalikkust uurivad Eesti ettevõtjad ei ehita Tartusse ega Tartu lähistele keskkonda saastavat tehast mitte mingisugustel tingimustel. Keskkond on ja jääb prioriteediks. Tartu peab jääma Tartuks ka edaspidi. Selle linna tulevik läheb meile korda.
https://tartu.postimees.ee/4403253/margus-kohava-moistan-millest-tulenevad-aanekoski-tehase-lahistel-elavate-inimeste-mured

--

Estonian Celli süvamerelasu olukord on arvatust kehvem

Adele Johanson, Postimees, 16.01.2018

Uue aasta esimestel nädalatel tegi Estonian Cell täiendavaid uuringuid Kunda lahes asuval süvamerelasul ning tuvastas lisaks esialgsele lekkekohale veel mitu ootamatut purunemist. Ettevõte on alustanud remondi ettevalmistusega süvamerelasu viimiseks ettenähtud kohta. Samal ajal jätkatakse lisauuringutega süvamerelasu purunemise põhjuste selgitamiseks.


Estonian Celli juhatuse liikme Siiri Lahe sõnul näitavad uue aasta alguses tehtud tuukri- ja sonariuuringud mitut ootamatut purunemist süvamere väljalasul. «Meie palvel tehti süvamerelasu kohta tuukriuuringuid kolmel korral. Need kinnitasid ebameeldiva üllatusena, et süvamerelasu toru ei ole kavandatud ulatuses merepõhja sees ega kaetud liivaga. Kokku leiti 2,4 kilomeetri pikkusel süvamerelasul kümmekond purunemiskohta ja lisaks on selle ots paindes,» selgitas Lahe, lisades, et Estonian Cell soovib tänada tähelepanelikke inimesi, tänu kellele leiti toru purunemised faasis, mil nende parandamine on veel suhteliselt lihtne.

https://majandus24.postimees.ee/4377119/estonian-celli-suvamerelasu-olukord-on-arvatust-kehvem

"Pealtnägija": tselluloositehase ja RMK leping võib olla huvide konfliktis

ERR, 31.01

"Pealtnägija" valduses olevad dokumendid näitavad, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ja tehase arendaja Est-For Invest tegid eelkokkuleppe, mis garanteerib vabrikule poole kogu RMK paberipuidust 15 aasta jooksul. Kriitikud näevad selles huvide konflikti või isegi keelatud riigiabi..

Emajõe äärde plaanitav miljard eurot maksev tselluloositehas on huvigrupid tagajalgele ajanud, samas kinnitavad ametimehed, et igal sammul järgitakse rangelt kõiki reegleid ja häid tavasid, vahendas "Pealtnägija".Vastaste sõnul on tegu enneolematu, kümneid miljoneid väärt kingituse ja keelatud abiga, mis näeb välja seda halvem, et uue tehase võtmeisik Mati Polli oli hiljuti RMK nõukogu liige.

https://www.err.ee/678954/pealtnagija-tselluloositehase-ja-rmk-leping-voib-olla-huvide-konfliktis 


Mihhail Lotman: miks ma andsin allkirja tselluloositehasevastasele pöördumisele

Postimees, 22. jaanuar 2018

Semiootik, Isamaa ja Res Publica Liidu liige Mihhail Lotman kirjutab oma blogis, et ei pea ennast mingil juhul ökofundamentalistiks ning mõistab, et linnade areng, raud- ja maanteed, ning õhu- ja meretransport koormavad loodust. Tartu tselluloositehase puhul ületavad tema arvates riskid aga võite.
Loe edasi: 
https://arvamus.postimees.ee/4383067/mihhail-lotman-miks-ma-andsin-allkirja-tselluloositehasevastasele-poordumisele 

Linnaosaseltsid nõuavad tselluloositehase kohta rohkem infot

Tartu Postimees, 7. detsember 2017

Tartu linnaosaseltsid moodustasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandamise tõttu algatusrühma puhta õhu ja vee kaitseks. Sellesse kuuluvad Annelinna, Ihaste, Karlova, Supilinna ja Tähtvere selts. Seltside hinnangul ei ole tehase eestvedaja Est-For Invest ja riik, sealhulgas keskkonna- ja rahandusministeerium, teavitanud avalikkust piisavalt. Ajakirjandusele saadetud ühisavalduses toob algatusrühm välja mitu probleemi, mida võib kaasa tuua tehase rajamine. Neist esimene on Tartu kui traditsioonidega haridus- ja koolide linna keskkonna võimalik halvenemine. Seltside hinnangul on kaalul Tartu positsioon euroopaliku ülikoolilinnana.
Loe edasi: https://tartu.postimees.ee/4335545/linnaosaseltsid-nouavad-tselluloositehase-kohta-rohkem-infot 

Kodanikuaktivistid: viis põhjust, miks jätta miljarditehase plaan katki 

Martin Luiga, Linda-Mari Väli.   Postimees, 4. detsember 2017

Praegusel ajal peaks olema üha ilmsem, et tulevik ei seisne tselluloosis, millest tehtud pakendeid on meie maailmas juba praegugi üleliia, kirjutavad kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks koordinaatorid Linda-Mari Väli ja Martin Luiga.
Vähem kui aasta tagasi esitleti avalikkusele Eesti puidutööstureid koondava Est-For Invest OÜ investeeringuplaani, mis eeldab muu hulgas ka suuremahulise välisinvestori olemasolu. Tartu külje alla Emajõe äärde gigantse tselluloositööstuse arendamine kindlustavat ärimeeste sõnul enneolematu majanduskasvu ning riigi ja rahva üldise õitsengu. Selle lihtsustava käsitluse tasakaalustamiseks loetleme siinkohal üles viis peamist probleemkohta, mis panevad tõsiselt mõtlema, kas üle maailma reostusohu poolest tuntud tselluloositööstuse arendamine Eestis on ikka ainulaadselt hea mõte. Eelkõige tuleb küsida, kas selle otsuse eest tänaksid meid ka järeltulevad põlved.
Loe edasi:
https://arvamus.postimees.ee/4332303/kodanikuaktivistid-viis-pohjust-miks-jatta-miljarditehase-plaan-katki?_ga=2.99547549.281642388.1516542260-2026282765.1473919411

Margus Kohava: eesmärk on miljarditehase enamusosalus Eestisse jätta

Sander Punamäe, Postimees 14. november 2017

Tartu lähedale kavandatava miljardilise puidurafineerimistehase ühe vedaja Margus Kohava sõnul pole niivõrd suurt projekti ilma panga ja välisinvestori abita võimalik ette võtta. Puidurafineerimistehase projekti ajakava järgi koostatakse rahastuskava miljardi euro katmiseks 2019. aastal. Kuigi praegu on kava järgi fookus keskkonnamõjude uurimisel ja hindamisel, asukoha planeerimisel, keskkonnalubade taotlemisel ja avalike arutelude pidamisel, ei istuta käed rüpes finantsküsimustega tegelemisel.
Loe edasi:
https://www.postimees.ee/4310477/margus-kohava-eesmark-on-miljarditehase-enamusosalus-eestisse-jatta?_ga=2.95353375.281642388.1516542260-2026282765.1473919411

Kaido Kama: raiesurve kaitsealadele hakkab ilmselt kasvama  

Postimees, 05. november 2017 

On kuri kahtlus, et RMK-l hakkab mets otsa saama. Raiemahu vähendamise asemel minnakse järjest nooremate metsade kallale ja ilmselt hakkab kasvama ka raiesurve kaitsealadele, kus on veel vana metsa alles, kirjutab aastatel 1982–1990 Antsla metskonna III jaoskonna metsnikuna töötanud Kaido Kama. 
Loe edasi: https://maaelu.postimees.ee/4033429/kaido-kama-raiesurve-kaitsealadele-hakkab-ilmselt-kasvama?_ga=2.98908317.281642388.1516542260-2026282765.1473919411

Virve Sõber: kas ja millist kasu saaksid Eesti elanikud tselluloositehasest?  

Postimees, 17. oktoober 2017

Emajõe äärde tahetakse rajada hiigeltehas, mis hakkaks tootma tselluloosi. Tootmismahult ja keskkonnamõjude poolest läbi aegade Eesti viie suurima hulka kuuluva tööstusettevõtte puhul peaks olema ühiskondlikult üksipulgi läbi arutatud, mida Eesti inimene selle tehasega võidab ja mida kaotab, kirjutab Tartu Ülikooli teadur, ökoloog Virve Sõber.
Kui suhteliselt infovaesed PR-teadaanded välja arvata, on tehase kohta seni lugeda ja kuulda olnud hämmastavalt vähe. Küsimusi, millele enne ehitamist vastused tuleks leida, on aga omajagu. Tänan kõiki akadeemilisi kolleege Tartu Ülikoolist ja Eesti Maaülikoolist, kes küsimuste püstitamises kaasa on löönud.
Milles seisneb tehase puhul riigi strateegiline huvi?
Riiklik huvi tehase rajamise vastu eeldab, et just inimeste elule tuleks see rajatis mingil moel kasuks. Riik peaks suutma maksumaksjale veenvalt ära põhjendada, et tehasest on kasu rohkem kui kahju. Praegu pole see selge. Loe edasi: 
https://arvamus.postimees.ee/4279915/virve-sober-kas-ja-millist-kasu-saaksid-eesti-elanikud-tselluloositehasest

Mida on näidanud aasta metsapoleemikat

Asko Lõhmus, Sirp, 1.septémber 2017

Metsaseaduse muutmisest alanud väitlus on laienenud Eesti metsade tulevikule ja keskkonnapoliitikale üleüldse ning paljastanud neis asjus ühiskonna põhimõttelise lõhestatuse. Konflikti keskmes on riigi majanduslik ja poliitiline sõltuvus puidutööstusest, mis kahjustab Eesti loodust ja on osa laiemast keskkonnakriisist. Loe edasi:

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/mida-on-naidanud-aasta-metsapoleemikat/

Miljarditehase eestvedajad: sarnaseid tehaseid rajatakse ka palju väiksemate jõgede kaldale

Adele Johanson, Postimees, 4. mai 2017

Tehase rajamise eestvedajad Margus Kohava ja Aadu Polli andsid Tartu Ülikoolis esinedes ülevaate puidurafineerimistehase rajamise uuringu- ja analüüsietapi järgmistest tegevustest, nimetades olulisimaks keskkonnamõju hindamist ning tõid välja, et sarnaseid tehaseid rajatakse ka Emajõest väiksemate jõgede äärde. Loe edasi: https://majandus24.postimees.ee/4104993/miljarditehase-eestvedajad-sarnaseid-tehaseid-rajatakse-ka-palju-vaiksemate-jogede-kaldale?_ga=2.28118591.281642388.1516542260-2026282765.1473919411 


Kodanikuaktivistide avalik pöördumine ei toeta uue tselluloositehase rajamist

Jaan Olmaru, Tartu Postimees, 3. aprill 2017

Kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks esitas riigikogu esimehele, riigikogu keskkonnakomisjonile ja neljale ministrile avaliku pöördumise, milles palutakse kaaluda mitte algatada uue puidurafineerimistehase rajamiseks riigi eriplaneeringut.
Pöördumises juhitakse tähelepanu, «et ainult mõned nädalad peale tehasemõtte avalikustamist (30.01.2017) taotlesid Est-For Investi juhid tselluloositehase rajamiseks juba riiklikku eriplaneeringut. Tuletame meelde, et vastavalt PlanS ("Planeerimisseaduse") § 28 lõige 2 ei algatata riigi eriplaneeringut ja keskkonnamõju strateegilist hindamist eelkõige juhul, kui on ilmne, et algatatava planeeringu elluviimine tulevikus ei ole võimalik või muul ülekaalukal avalikul huvil põhineval põhjusel.
Loe edasi:  https://tartu.postimees.ee/4067049/kodanikuaktivistide-avalik-poordumine-ei-toeta-uue-tselluloositehase-rajamist

Kultuuritegelased pöördusid Eesti metsa päästmiseks riigijuhtide poole
·1. 12.2016 DECEMBER 1, 2016

Avalik kiri Eesti metsa kaitseks

  • Austatud Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid!
  • Austatud Riigikogu!
  • Austatud Keskkonnaminister Marko Pomerants!
  • Austatud Justiitsminister Urmas Reinsalu!
Pöördume Teie poole ajal, mil avalikest pöördumistest on saanud pea igapäevane nähtus. Paraku pole meile jäänud enam ühtegi teist võimalust, et säästa Eesti kõige põhilisemat loodusvara metsatöösturite suletud ringi eest. Eesti metsad on hävimisohus, et mitte öelda hävitamisohus. Kui me nüüd ei suuda protsessi sekkuda, on looduskeskkonna muutused varsti pöördumatud. Eesti territooriumist saab lage raiesmaa ja tulevikus pole enam põhjust kõnelda Alutaguse laantest, Välgi metsadest ega üldse rohelisest Eestimaast.
Loe edasi: LENDORAVA KAITSEKS·THURSDAY, DECEMBER 1, 2016

Eesti metsast on varsti järel ainult kulissid

Sirp, 09.12.2016

Hasso Krull, Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski ja Peeter Laurits küsivad, mis me oma metsa mahamüümise eest saime?

Hasso Krull: Eesti on imeline maa. Siin võib sõita kümneid kilomeetreid, teeveert palistamas ikka metsad, metsad, metsad, üks uhkem ja ilusam kui teine. Seejärel võib aga keerata mõnele üksikule metsateele, ja ennäe imet, mingit metsa polegi enam! Metsa taga ei olnud mets. Selle asemel on ainult oksarisu ja kännutüükad, nii kaugele kui silm ulatub. Kui Venemaal võis XVIII sajandi lõpus rääkida Potjomkini küladest, siis Eestis võib nüüd samamoodi kõnelda Potjomkini metsadest. Eesti metsast on varsti järel ainult kulissid, illusoorne taustapilt.

Tõnu Õnnepalu: Võib-olla kõige suuremate maanteede ääres on need kulissid veel tõesti püsti, aga siin Hiiumaal neid küll ammu enam pole. Kui pole kuu aega mõnda teed mööda sõitnud, ei tunne kohti enam ära. Lage taga. Vaatepilt muutub lausa nädalatega. See, et raiemahud tõesti kasvavad, on silmaga näha. Ja kasvavad kiirenevas tempos. Metsalangetustehnikasse on ilmselt aastate jooksul kõvasti investeeritud ja eks need investeeringud tule tagasi teenida. Ma haistan siin lausa võidujooksu veel kasvavale metsale, kes ees, see mees! Praegu on veel saada ilusaid männikuid ja kuusikuid kergesti ligipääsetavates kohtades. Juba mõne aasta pärast, kui nii edasi läheb, midagi nii kena enam võtta pole.

Loe edasi: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/eesti-metsast-on-varsti-jarel-ainult-kulissid/

Raul Rosenvald: silmakirjalikkusest puidupõletamise ja metsaraie poliitikas 

Postimees, 19. veebruar 2016 

Metsateadlane Raul Rosenvald kirjutab sellest, kuidas pikaajalised plaanid Eesti metsade majandamiseks on rajatud teatud lühiajalistele huvidele ega hõlma kõiki metsa kasutamisega seotud aspekte.

Loe edasi https://arvamus.postimees.ee/3588743/raul-rosenvald-silmakirjalikkusest-puidupoletamise-ja-metsaraie-poliitikas