Kommentaare Petitsioon.ee lehelt:
Erik: Toetan petitsiooni kavandatava tselluloositehase vastu.
Metsaomanikuna pean oluliseks, et Eestis kasvanud metsamaterjal väärindataks Eestis ja tooks tulu meile endile. Kavandatavat tehast pean aga üheks suurima ettenägematu keskkonnariskiga ja negatiivsema sotsiaalse mõjuga viisiks seda teha. Esmalt tuleks eelistada kestvamat, väärtuslikumat toodangut, olgu selleks mööbel või ehituspuit - sama, mida meie puidust praegu tehakse Põhjamaades.
Kavandatav tootmismaht avaldaks liiga kontsentreeritud mõju nii keskkonnale kui ka infrastruktuurile. Selline intensiivne tootmine kaitseb ainult majanduslikke erahuve. Nii keskkonna, regionaalarengu, infrastruktuuri kui tööhõive seisukohast oleks otstarbekam tootmise hajutamine - üks alati Läände pürgiv väikeriik peaks näitama küllalt progressiivsust, et paljas majanduslik efektiivsus ei kaaluks üles kõiki neid olulisemaid tegureid. Hajutatum tootmine väiksema keskkonnariskiga moel oleks vastavuses ka enamiku omavalitsuste arengukavaga ning paljudes paikades pigem tervitatav. Sellest tuleks lähtuda ka edasises planeerimises.
Tartu, Emajõgi ja selle ümbrus on ainulaadne elukeskkond - sõbralik, akadeemiline, edasipürgiv, puhas. Jäägu see nii!
Kommentaar lisatud: 02. märts 2018 kell 18:51
Vahur: Tartu suurlinnana vajab puhast õhku ja puhast vett. Tartu jääb mürktehasest allavoolu ja allatuult. Õnnetu üleujutuse korral toimuvat vaadake praegu - looduspilt tulevase tehase maa-alal saab olema kurioosne ja hukatuslik. Peipsi ökosüsteem on juba praegu inimtegevusest ülekoormatud. Kindel ei suurtehasele!Kommentaar lisatud: 29. jaanuar 2018 kell 10:26
Kalle: Suuri Eestit puudutavaid teemasid tuleb lahendada nii, et sellest saaks õnnelikuks võimalikult palju inimesi, palju rohkem kui tekib juurde õnnetuid. Hetkel on juba näha, et kasu saavad sellest tehasest sadakond inimest kuid kahju kümned tuhanded. Kui Tartu lähedale tuleb selline tehas, siis kaalun tõsiselt Tartust ära kolimist, sest ma ei soovi elada õnnetult, rikutud looduses.
Kommentaar lisatud: 20. veebruar 2018 kell 12:54
Tuuli: Me oleme liiga pisike rahvakild, et tegutseda lühiajalist perspektiivi silmas pidades. Meie eesmärk peaks olema siinse elukeskkonna, kultuuri, keele ja kodutunde kestlikkus vähemalt 300 aastat (järgmised teevad pikemad plaanid). Me ei ela sellel maal üksi. Me ei saa arvestada ainult inimesega, sest ka meile omased looduslikud kooslused on "Eesti". Rohkem kui majandus, sest meie majandusel puudub kultuuriline identiteet - see toetub 50 aasta tagusele looduse üleekspluateerimise ja mõtestamata tootmise mudelile. Kuid meie loodus on osa eestlase identiteedist. Kui hävitame lageraietega elukooslused ja metsamaastikud, siis hävitame oma unikaalse suhte sellega, oma pärimuse ja elutarkused, oma traditsioonilise teadmise ja oskused. Õnneks on veel inimesi, kelle loodustunnetus on terve ja kelle lapselapselapselastelgi ehk lootust jääda eestlasteks. Inimeste mahasurumine ja mõnitamine selle eest, et nad on sügavalt mures ja tunnevad ängistust ning südamevalu oma lapsepõlvemetsade kadumise pärast peab lõppema - mitte meie pole riigimasina tallalauad, vaid riik on see, kes peab rahva tahtega arvestama, või tal on peagi ots peal.Kommentaar lisatud: 04. veebruar 2018 kell 10:15
Jaanus: Vaja on uurida, kas kasutada plaanitav tehnoloogia võib tekitada lõhnareostust. Kui rongiga Kehrast mööda sõita, võtab hais mõnikord silmanägemise ära. See pole vastuvõetav. Vaja on reaalseid andmeid reaalsetelt inimestelt, kes elavad sarnase tehnoloogiaga tehase piirkonnas.
Kommentaar lisatud: 10. veebruar 2018 kell 20:14
Einar: Uurisin, ei leidnud usutavat tõestust, et see oleks ohutu ja turvaline. Küll aga leidus kontranäiteid. Valus oli Triestes näha kohalike rõõmu kui üks tootmisettevõte lõpetas masu tõttu tegevuse. See võiks olla õppetund meile, ja mitte tagantjärgi tarkusena. Info on ju olemas. Ei tselluloositehasele. Kommentaar lisatud: 14. veebruar 2018 kell 12:12
Kadri: Läbipaistmatud otsustusprotsessid on minu jaoks juba märk sellest, et tselluloositehase loojad on teadlikud tehase probleemidest ja avalikkuse vastumeelest. Siin aitab vaid tugev teavitustöö ja Tartu linna kodanike enda aktiivsus. Kasumlikkus ei kaalu üle elamisväärset keskkonda. Ma tahan, et minu lapsed saaksid elada sama meeldivas ja puhtas keskkonnas nagu praegune Tartu.Kommentaar lisatud: 17. veebruar 2018 kell 18:00
Kaire: Mõtlen iga päev puidurafineerimistehasest ja kõigest, mis meie elukeskkonda ja loodust hävitab. Nii kurb ja lootusetuse tunne on. Mida saaksin mina teha, et seda tehast ei tuleks?... Kõige rohkem teeb muret, et see ei huvita suuremat osa Tartu rahvast. Ärgake ometi Eesti rahvas, ja tulge võidelge oma elukeskkonna eest! Ma tõesti ei soovi, et see tehas tuleks.Kommentaar lisatud: 23. veebruar 2018 kell 19:05
Aleksander: Seekord läheb teisiti !
Meie rahval on aeg näidata, et meist ei saa lihtsalt üle sõita, tegemaks "vajalikke" otsuseid. Konstitutsiooni kohaselt on kõrgeim võim rahval, tegelikkuses aga on võim rahvast üha enam ja enam kaugenenud. /.../ Me ei jää enam istuma ja leplikult kannatama. Meil on õigus otsustada, milline on meie kodu ja ümbritsev keskkond. Meie riigis on ka midagi pühamat ja väärtuslikumat, kui suur rahapatakas. On olemas midagi sellist, mida rahaga pole võimalik kinni maksta! Me ei ole enam ammu orjarahvas, aga nüüd on aeg näidata, et me pole seda ka sügaval hinges! Demokraatia on rahva, mitte raha võim!
Kommentaar lisatud: 18. mai 2018 kell 13:31
Margo:
Emajõgi ja Peipsi on juba täna kehvas seisus. Täiendavat saastajat lubada ei TOHI! Väikese ärimeeste grupi erahuvi ja veel tänaseni neid miskipärast toetava valitsuse (millest motiveeritud?!) huvi
vs tuhandetele kaaskodanikele korda minev looduse/keskkonna hoidmise soov -
pole kahtlustki, et enamuse tahe jääb peale! Kommentaar lisatud: 20. mai 2018 kell 17:38
Henri: Ebaõiglus ei pääse tavaliselt niisama lihtsalt... Ma arvan, et Eesti kodanikuna on sellistel hetkedel täiesti lubamatu mitte oma sõna sekka öelda.
Kindlasti tuleks näha põlevat punast tuld kõikidel meie inimestel, kui jutt läheb juba riigiga kohtusse minekuks. Õnneks elavad Tartus targad ja head inimesed, kes näevad asju õiges valguses ja kes ei ole nõus kõigega, mida pähe proovitakse määrida.
Kas saja aasta pärast on tähtsam kulunud tselluloosivabriku hais või Emajõe vesikonna püsimine? Minu meelest just selles on küsimus. Kiitus Tartu apelli töörühmale ja meie linnapeale, kes on suure tähega Eestlane :) Loodan, et neid on ikka veel, ehk isegi seal põhjas. Kommentaar lisatud: 07. juuni 2018 kell 09:36
